Ekstreemsusi täis sünnipäev

Kui eilne päev oli jõudnud õhtusse, ütles Liivi, et mitte miski ei läinud nii nagu ta oli plaaninud, kuid ta on varbaotsani õnnelik :) 

Kui kõik algusest peale ära rääkida, siis oli asi nii.

Liivil oli sünnipäev ja ta oli otsustanud, et ta tahab seda veeta koos meie perega Jussi matkarajal Aegviidu-Kõrvemaa puhkealal. Mis võiks veel mõnusam olla, kui viibida looduses kaunil talvepäeval koos toredate inimestega?

Alustuseks me keerasime liiga vara Piibe maanteelt ära ja ei jõudnudki matkaraja algusesse parklasse. Sõitsime mööda kellegi auto jälgi, kuid ühest tõusust Liivide auto enam edasi ei saanud ning meie autod jäidki täiesti veidrasse kohta seisma ja meie asusime oma jalgadega parklat otsima. Arvo ütles mulle, et ta on umbes 90% kindel, et Škoda end Piibe maanteele tagasi välja ei vea, kuid rohkem me sel teemal ei vestelnud, vaid hakkasime nautima loodust keskendudes parkla otsingule, et jõuda välja matkaraja algusesse. Sinna kõikide asjade algusesse.

Otsisime, mis me otsisime ja kõndisime, mis me kõndisime - parklat me ei leidnud. Isegi positsioneerimine ei õnnestunud. Olid vaid suusarajad (me nägime Ott Leplandi suusatamas:)), erinevad sildid hirmuäratavate kilomeetrinäitudega ja suur lumesadu. Ühel ristumisel suusatajatega otsustati, et loobume parkla otsimisest, sest kell muudkui läks ja kuna meil oli plaan natuke grillida ja mõnusalt aega veeta, ei saanud valget aega ära raisata parkla otsimisele. Jussi matkarajal oleks umbes poole peal olnud lõkketegemise koht ja varjualune, kuid nüüd pidime leidma niismama olemise koha, kus saaks natuke lõket teha. Sebastianil oli ses mõttes kõige keerulisem, et talle oli lumi mõnes kohas lausa üle põlve ehk siis liikumine oli raske - 8km matkarada olekski talle sellise ilmaga vist liig olnud. 

Koht leitud, hakkas Arvo tuld tegema. Ja kui kõik peab p......e minema, siis ega ikka sinna läheb ka. Lõket üles ei saanud, see põles vaid siis, kui keegi puhus või mati otsaga lehvitas. Arvo mõtles peale 1,5 tundi lõkke üles tegemist välja ka, miks kõik nii läks. Siit hoiatus teistele - mitte kunagi ärge püüdke teha tuld näiliselt kuivanud männist - see lihtsalt ei põle. Arvo otsis kuivanud kuuse, tõi sealt oksi ja poisid said oma viinerid grillitud (ps me tegelikult ei söö tavaliselt viinereid, kuid matkadel on see lihtne ja peaaegu kõigile pealeminev kraam) ehk kindlapeale välja minek, eriti, kui seltskonnas on vähemasti üks söömiprobleemidega laps.

Püüd positsioneerida

Liivi oli hommikul küpsetanud muffineid ja tal oli nendega oma plaan. Tal oli plaan rajaga ja lõkkega ja grillimisega ja kõigega, kuid mõnikord kohe asjad ei lähe nii nagu Sa plaanid ja selliseid ootamatusi saab lubada endale ainult tõeliste sõpradega, keda Sa usaldad ja tead, et keegi Sind viperuste pärast viltu ei vaata. Aga need muffinid... Muffinitega läks kõik täpselt nii nagu Liivi oli soovinud ja plaaninud. Sünnipäeval on nii, et tordile pannakse küünlaid vastavalt vanusele ning sünnipäevalaps saab need ära puhuda ja midagi soovida. Liivi aga pani igale muffinile küünla ja andis igale oma kaaslasele võimaluse soovida midagi iseendale. Minu soov on seotud tegelikult meie kõigiga, kuid ma ütlen seda alles aasta pärast, kas see täitus :)

Kellaaeg oli peale muffinite söömist pool neli ja tuli hakata autode juurde minema, sest peale nelja läheb metsavahel ikka täiesti pimedaks. Kokku kõndisime edasi-tagasi umbes 5 kilomeetrit. Seda on nii armetult vähe, kuid selles lumes tundus nii koletult palju. Ja lumi muudkui sadas ja sadas ja sadas ja sadas.... Meie väike sinine Volvo (2,5 diisel, automaat, naelkummidega) suutis end läbi raskuste täissadanud tõusust üles vedada, kuid Liivide auto oli kinni, mis kinni - nagu Arvo kartnud oligi. Ei aidanud lükkamine ega midagi, tuli hakata otsima abi. Õues oli märkamatult muutunud kott-pimedaks, kell oli pool viis ja auto oli jätkuvalt täiesti kinni. Liivi helistas maanteametisse, kust öeldi, et nad helistavad umbes tunni pärast tagasi ja vaatavad, kas saavad midagi teha. Olematu internetiga soovitasid meil proovida end vähemasti positsioneerida... Ei õnnestunud ja ma täna tegelikult ei tea, kas nad helistasid üldse tagasi... Polnud juttu sellest hiljem.

Mul tuli natuke hirm peale, tegelikult küll päris palju. Pime, mets, palju lund, poistel vesi otsakorral (see saab aru, kes on magediabeedik või mõne sellise lähedane), kõik mürakarud märjad, sest no kes see kuulas, et äge aelege seal lumes, ärge tehke end läbimärjaks, hoidke end kuivana jne... Maanteameti mitte just paljutõotav appitulek... Nõrgad nävid lisaks. Arvo oli rahulik, otsis üles väga nõrga internetiühendusega Eesti Off-Road Klubi kodulehekülje ja leidis sealt Oliveri Sultsi kontakti. Siin kohal on paras hetk öelda - OLIVER, SA OLED INIMENE! :)
Oliver organiseeris meile abi Kõrvemaalt. Tulid kaks vahvat selli oma suured-rattad-sõidavad-sust-üle- autoga ja vintsisid Liivide auto Piibe maanteele. See ei olnud isegi neile kerge, sest Škoda oli nii kinni kui kinni, kuid nad said hakkama (täiesti naeruväärse summa eest kusjuures) ja me pääsesime loodusest minema. Ma usun, et see on mul suht esimesi kordi, kui mul oli hea meel minna metsast ära :) Liivi oli palunud vahepeal oma sõpradel meile õhtusöök teha ja sinna me suundusimegi. Piibe maanteel olid kohutavad sõidu- ja ilmastikuolud ja ega me suurt üle 70km/h küll sõita ei saanud, kuid sellel kõigel polnud enam tähtsust - kõige olulisem oli tervetena koju saada :)

Liivi ütles meile vahepeal, et meie võime koju ära minna, sest ega meie kinni polnud ja me oleks ju vabalt võinud Liivi-Priidu ja kolm noort metsa lumehange jätta.... Küsisin vaid, et kas teie meid jätaksite? Ei jätnud ka meie...

Palju õnne, armas Liivi! See oli üks äärmiselt ekstreemne sünnipäev ja jääb kauaks ajaks meelde :) Ja tea, et me tuleme Sinuga alati matkama, ilm ei loe midagi - anna ainult teada:) Ju see kogemus oli millekski vajalik - õppimiseks, üle elamiseks, targemaks saamiseks (näiteks: vett peab alati kaasas olema pigem rohkem kui vähem). Millekski ikka :)