Nii paljas ja häbis

Mõnikord, kui meel on väga must ja võibolla kõik inimesed ja asjad ja olukorrad ja loomad ja linnud ja ilm ja... Kõik tundub nii must. Nii otsatult must, et Sa ei teagi, millisest otsast hakata harutama, et muutuks ometigi natukene valgemaks. Siis võib juhtuda, et Sa teed asju, mida Sa tavaliselt ei tee.

Mõnikord Sa joonistad. Joonistad seda, mis on Sinu sees võibolla nii peidus, et keegi ei tea ja ei saagi teadma. Või teab vaid väga hea.... Joonistad oma valu, kuigi ega Sa ei oskagi nii hästi. Nii hästi, et teised ka näeksid ja saaksid aru.

Mõnikord Sa joonistad ja teised ütlevad, et see kõik on nii kole. Kole kelle jaoks? Mis on kole? Joonistus? Üldiselt? Või sisult?

Mõnikord Sa ei joonista ja ei räägi. Ei räägi üldse mitte midagi. Teed hoopis väikese ingli, kes on nii paljas ja nii häbis. Mõtled, et ta keha on paljas? Oleks see vaid nii lihtne... Teed väikese ingli ja loodad, et ta saab aru... 

Mõnikord on kellelgi teisel vaja inglit. On kohe väga vaja... Võibolla mitte kõige ilusamat, võibolla natuke kohmakat, kuid igatahes otse südamest...

Tingimusteta armastuse kivi

Kui sellest muutuks siis maailm natukenegi valgemaks... 

Mõnikord on hoopis parem vaiki olla...