Põhjaka mõis

On täiesti andestamatu, et ma ei ole siiamaani kirjutanud oma blogis mitte sõnagi sellisest toredast söögikohast nagu Põhjaka. Me käime seal viimased kaks aastat peaaegu iga kuu korra või kaks, oleneb, kui tihti me käime Anne juures. Tegelikult Anne meid sellesse söögikohta juhataski, sest see jääb sobivasti Tallinn-Tartu maanteel natuke ennem Mäod meie teele ja kuna Tartus käik kestab tavaliselt kokku  enam-vähem kaheksa tundi, siis pole selles midagi imelikku, et kuskil seal vahepeal peab toituma. 

2007. aasta kevadel saabusid mahajäetud Põhjaka mõisa juurde kolm poissi. Neil oli tekkinud plaan mõisa toidukoht rajada. Selline, kus söögivalmistamiseks vajaminev tooraine oleks kohalik-kodumaine ja kus keetmine-küpsetamine toimuks elusal tulel. Kohalik-kodumaine tooraine tähendab aga automaatselt sõltuvust sesoonsusest, aastaaegadest. Nii ei saanende juures talvel krõbistada rohelist salatit ega maiustada värskete puuviljadega, küll aga pakutakse külmal aastaajal rasvasemaid juurikaid-lihasid ja maasikakompotti maasikatest, mis suvel purki sai pandud. 

Mõisasse toidukoha loomine võttis aega kolm aastat, enamiku ehitustöid tehti ise, teinekord läksid appi sõbrad-sugulased, korraldati mõned talgud. 

2010. aasta 2. juunil avati Põhjaka külalistele. Nagu kohe alguses mõeldud sai, ongi neil köögis suur puupliit ja veelgi pirakam lahtise koldega küpsetusahi, mis mõlemad on ennast igati õigustanud.  Puu soojendab ka midagi muud, kui ainult panni. Puu põlemine soojendab südantki, rõõmustab meelt. 

Kõik sisekujunduslikud elemendid on hästi lihtsad, kogu remontki on tehtud võimalikult lihtsalt ja väheste vahenditega. Siittulenevalt arvab Sebastian, et see on täiesti rõve koht, sest seinad on koledad. Ta ei ole võimeline selles hoones mitte midagi sööma ja ega ta seal istudagi taha. Kui juhtub, et Sebastian on kaasas, istub ta õues kiigel ja närib kohalikku leiba, mis on ainus asi, mille ta on söögikõlbuliseks tunnistanud. Aga Sebastiani arvamus ei lähe arvesse, sest tema on isevärki.

Meie Arvoga käime Põhjakal mitte ainult selle koduse ja hubase aura tõttu, vaid nende imemaitsvate, lõpuni läbi mõeldud roogade pärast. Me ei ole pidanud veel kordagi pettuma ei teenindamises ega söögis. Menüü ei ole väga rikkalik, st põhiroogasid on tavaliselt neli, kuid need road.... Oivalised. Ei ole vahet, kas võtad "Praetud seakael porgandisinepi ja sibulaorsotoga"   või "Praetud koha kodujuustukastme, muna ja majoneesiga" või "Hautatud lammas koorekastme ja köögiviljadega" - alati on hea. Need põhiroad vahelduvad tõenäoliselt selle järgi, millist kohalikku toorainet nad just parasjagu on saanud. Nii ongi menüüs mõnikord põder, mõnikord vutt, mõnikord pardikoivad, mõnikord lammas, mõnikord veis jne.

Napoleoni kook, minu vaieldamatu lemmik

Küpsetatud vutt sibulaorsoto ja pihlakatega

 Kui me ikka sellele teele satume, siis me Põhjakale sisse keerame. Nautima miljööd, teenindust, sööki, jooki. Kasse :) 

Kohalik

Külaline

Julgen antud söögikohta soovitada kõigile, kes peavad heast toidust ja meeldivast teenindusest lugu. Põhjaka mõis on muuseas viimaste aastate jooksul olnud korduvalt valitud Eesti parima 50 söögikoha hulka. Eelmisel ehk 2014 aastal oli ta taaskord tublil 5. kohal. Me ei imesta :) Eestis on kokku umbes 1300 söögikohta ja olla seal 5. kohal - ainult uhkus ja rõõm. 

Kui sinnakanti satute, astuge kindlasti läbi. Te ei kahetse, kui Teie lemmiksöök pole just hakklihakaste kartuliga :)