MTÜ Rukkilill ehk Kaja Leppik kutsus kokku väikese kunstiteraapiaringi, mida viis läbi kunstiterapeut Anu Käsk. Mina tunnen Kajat sellest ajast, kui püüdsime vedada Raplamaa Autismiühingut, aga see jooksis vähese huvi ja organiseeritumatuse pärast lahku. Kui ma seda kunstiteraapia asja nägin, siis ma mõtlesin kohe, et tahan minna koos Ruthiga seda tegema. Käin ise Tartus kunstiteraapias, kus mulle väga meeldib ja mul on maailma ägedaim terapeut, sest ta teeb nii tõsise näoga nalja, et isegi, kui hirm on põues ja hinges, siis kuskil sees on soe ja hea ja turvaline, sest Monika oskab ajsad nii seada. Anu Käsk on minu jaoks täiesti võõras inimene, nagu olid ka kõik ülejäänud kuus inimest, kes selles rühmateraapias osalesid.
Teraapia mõte oli "Sild" ehk kaardistada ära oma elujoon. See oli jaotatud kolme järjestikuse päeva peale ja igal päeval oli oma teema. Esimene päev oli tutvusmishetk ja siis pidi igaüks joonistama A4 -le oma isikliku uksemati, mis ta selles ruumis enda ukse ette paneks. Alguses ma mõtlesin, et mis mõttes uksemati sissekutsumiseks...mina ei kutsu kedagi kuskile sisse, aga siis sain aru, et selleks, et sellises teraapias osaleda, pean ma ikkagi suutma ennast mingisugusel moel mõistetavaks teha ja teatval määral end avama. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mõnikord ongi täiesti võõrastele inimestele ennast kuidagi palju kergem avada. Minu uksematt tuli selline:
Päris sisse ma muidugi kedagi ei lasknud, aga natuke piiluda võis. Edasi algas töö sillaga. Esimese teraapiapäeva teema oli minevik ehk silla algus. Me pidime paberil kujutama seda, kus me oleme olnud ja mida oleme kogenud. Kust meie sild alguse on saanud. Ma oleks tahtnud hakata joonistama speramtosoidi ja munaraku ühinemisest alates kuni 18 eluaastani välja joonistada kõik ära, aga ma ei saanud - ma pidin tegema valikuid, mida ma sinna minevikusillale kujutan. Mul on üks jube paha omadus - kui midagi on halb, siis ma seal juures väikseid ilusaid asju ei näe ega mäleta. Võibolla see on selle pärast nii, et halba oli ikkagi liiga palju rohkem. Ei tea. Igatahes tuli minu esimese päeva pilt selline ja seal on tõesti ainult käputäis asju, mis minu lapsepõlve meenutavad. Muuseas loen enda lapsepõlve lõppenuks mitte Robini sünniga, vaid Arvoga ühise kodu loomisega. :
Ruth joonistas enda mineviku ka paberile (ma ei julge siin tema töid näidata, sest meil ei ole kokkulepet, et ma seda teha võin), aga siis läks kõik allamäge. Ruth läks täiesti tujust ära, muutus emotsionaalseks, silmad olid niisked, tuju väga halb. Ta oli tegelikult juba Raplasse sõites pisut liimist lahti, aga nüüd oli täitsa kohutav seis. Ma tundsin end nii halvasti, et ma olin ta sinna teraapiasse üldse vedanud ja et ta oli pidanud oma minevikus sobrama ja et see kõik talle nii palju haiget tegi. Ma ei osanud teda kuidagi lohutada ka, sest üks osa tema elus on selline, et lohutamine ei aita - aeg on see, mis parandab haavad ja toob hingerahu ja leppimise.
Olin õhtul kohe täitsa õnnetu ja ei teadnudki, mida teha. Mõtlesin ise, et äkki homne päev tuleb parem ja Ruth leiab oma hingerahu tagasi.
Igatahes sõitsime koos uuele teraapiaseansile järgmisel päeval. Ruth oli väga negatiivselt meelestatud ja minul hirm ainult kasvas koguaeg. Ma olin öösel mõelnud, mis minu silla keskpunktis ehk olevikus olema peab. Ruth aga oli eilses nii kinni, et ma isegi ei julgenud küsida, mis tema silla keskosasse ehk olevikku tuleb. Kõige alguses me pidime analüüsima enda eelmisel päeval joonistatud pilti ja siis pidime enda töö kohta kolm tugevust välja tooma. Kui see oli tehtud, pidime iga teraapias osaleva inimese töö kohta ühe tugevuse välja tooma. Kirjalikult. Nüüd on üks auk. Seda osa kuidagi terapeut ei kommenteerinud ega analüüsinud - see jäi kogu teraapias justkui seosusetuks. Tekkis küsimus, miks me seda tegime?
Siis tuli joonistada sild ja silla ümber olev. Kõikide tööde keskpunktis oli eriti suurelt ära toodud sild (ka Ruthil oli väga jõuline ja tugev sild), minu jaoks oli sild marginaalne, sest ....Minu sild on katkine, sest mina ise olen katkine. Minu ümber on tähtsaim: minu kolm meesinimest, minu kodu, minu rotid ja kassid ning kõik need viis naisiinimest, kes mu elu on muutnud ja kes on aidanud mul naisena paraneda. Need on need inimesed ja asjad, mis ja kes aitavad mul silla ära parandada.
Ruthi tuju läks silmmärgatavalt paremaks. Mul oli selline tunne, et ta leidis mingisuguse rahu ja helguse, kui joonistas ennast ja Ülot vaba linnuna lendamas üle silla. Kui mul esimesel päeval oli tunne, et appikene, kuhu ma selle vaese Ruthi vedasin, siis nüüd, teisel päeval ma hingasin kergendatult ja sain aru, et Ruth on seal, kus olema peab.
Sõitsime kodu poole, natukene vaikselt ja meie tujud olid pisut vastupidiseks keerdunud. Minul oli pea süngeid mõtteid täis. Minu süngus kasvas, kui suhtlesime Arvoga, sest ma sain aru, et ma olen liiga palju aega võtnud iseenda jaoks.... Oli kuulda etteheitvaid noote. Lamasin öösel tõbisena Sulu seltsimaja kivipõrandal madratsil ja mõtlesin, et Arvo lõi mu viimase päeva joonistusplaani uperkuuti, kuna ta ei toetanud mind, vaid andis mõista, et lapsed olen unarusse jätnud oma ringijooksmistega. Mul on väga kahju - mul oli lihtsalt seda aega enda jaoks vaja. Öösel vaevlesin viiruse käes, tatine ja köhane, kurk haige, oli külm ja rõhuv, sest kuigi ma leidsin mitmeid põhjseid, miks ma võisin selle aja endale võtta, oli kuskil ikkagi see etteheitev noot, et ma selle aja võtnud olin.
Hommikul ärkasin jälle sealt Sulu seltsimaja kivipõrandalt madratsi pealt ja teadsin, kuidas minu silla lõpp tulema peab. Õhtul saime Ruthiga kokku ja põrutasime jälle Raplasse. Kolmas teraapiaseanss algas küsimustega, mis oleks minu elus teistmoodi, kui ma ärkaksin ühel hommikul üles ja seda probleemi seal silla alguses ei oleks kunagi olnud? Mis oleks minu elus teisiti olnud? Kes oleks esimesena märganud muutusi minu juures? Mida ma saaksin rohkem teha, kui seda probleemi poleks? Need olid üsna intiimsed sõnavõtud, kuid mingil põhjusel vajalikud. Kuna meil oli nii väike grupp ja kokkulepe, et kõik räägitu jääb sinna gruppi (ma õnneks kedagi teist ei tundnudki peale Ruthi ja natukene Kaja) ja mul on selline nimi, et seda ikka naljalt meelde ei jäta.
Silla lõppu tuli joonistada see, kuidas ma näen oma tulevikku. Ma olin eelmisel päeval 100% kindel, et minu tulevik on helesinine ja vaba kui lind, aga Arvo võttis mul masti eelmisel päeval maha ja ma sain aru, et mu tulevik võib olla ka rangelt piiritletud pidevalt ainult teiste inimeste vajadustega arvestav. Seega jagasin oma tuleviku pooleks - üks tee läks helesinist rada mööda ülesmäge: 1. oli helesinine ja vaba kui luik (inetust pardipojast saab uhke, vapper, kaunis luik) ja teine läks punaseid nooli mööda allapoole 2. jään igavesti sõltuvaks ja elan teistele - tundes ennast aegaajalt puuris olevat.
Nüüd on minu otsustada, kuhu ma lähen. Ma võingi jääda oma rikutud lapsepõlve üle nutma ja halama, olla hirmunud, ettevaatlik, endasse tõmbunud, kuulav ja vaikiv, kuid täpselt sama mood on mul võimalus saada vabaks ja rõõmsaks, tunda õnne igast inimesest oma elust, igast asjast oma elus, igast oskusest oma elus, igast kogemusest ja elamusest oma elus. Mul on selleks õigus. Mul on õigus vaikselt ja ettevaatlikut saada õnnelikumaks ja rõõmsamaks. Mina ja minu pere peavad aru saama, et ma ei ole vaatamata sellele, et ma olen töövõimetuspensionil ja saan sotsiaaltoetust, ainult ja ainult supikulbi liigutaja.... Ma olen samamoodi väärt kogema erinevaid elamusi ja kogemusi ja isegi, kui minu elamused ei sobi kokku ülejäänud pere huvide ega hobidega, siis mul on õigus kõiki neid asju teha ja tunda rõõmu igast õnnestunud tegemisest, olemisest, elamusest.
Ruthi viimase päeva töö oli helge ja kerge ja ta oli tagasi:) mille üle mul oli ülihea meel! Ta tegutses ja asjatas ning tema joonistuses kiirgab lootust ja palju tegevusi ja seda mitte mina-võtmes, vaid meie-võtmes (Üloga koos).
Mida see kunstiteraapia mulle andis? Ma kaardistasin enda asukoha ära ja ma tean, et ma olen teel, kuhu on kindlasti veel rohkem valikid kui kaks. Ma pean enda jaoks selle kõik läbi mõtlema ja leidma selle tee, kus ma saan võimalikult õnnelik ja vaba olla. Valmis šedöövri panin voodi alla, sest ma tean juba ilma küsimatagi...talle see töö ei meeldi..... Mina jään uusi huvitavaid ettevõtmisi ootama ja enda leidmise teed jätkama. Naisenergia mu ümber ravib mind, meesenergia toob maa peale tagasi. Tasakaal. Kas ma sellist kunstiteraapiat veel teeksin? Ma ei teagi.... Mulle meeldib minu Monika :) ja vesivärvid :)
Mulle väga meeldis, et Ruth kolmanda päeva õhtuks täielikult tagasi oli. Ma sain oma hingepiinast lahti - sellest, mida ma esimese päeva õhtul tundsin. Aga võibolla on parem, kui me mõnda aega ei joonista? Kuigi 17. juuli saab Villa Ammendes jälle joonistada, seekord Drink and Draw Double Model. Sellest saaks vähemasti naeruteraapiat, sest kui mu Pipilik sõber ei suutnud ühte tädi paberile ära mahutada, kuidas ta neid inimesi sinna veel kaks ära paigutaks....Vot see on küsimus....
Teie Ennike
Hommikul ärkasin jälle sealt Sulu seltsimaja kivipõrandalt madratsi pealt ja teadsin, kuidas minu silla lõpp tulema peab. Õhtul saime Ruthiga kokku ja põrutasime jälle Raplasse. Kolmas teraapiaseanss algas küsimustega, mis oleks minu elus teistmoodi, kui ma ärkaksin ühel hommikul üles ja seda probleemi seal silla alguses ei oleks kunagi olnud? Mis oleks minu elus teisiti olnud? Kes oleks esimesena märganud muutusi minu juures? Mida ma saaksin rohkem teha, kui seda probleemi poleks? Need olid üsna intiimsed sõnavõtud, kuid mingil põhjusel vajalikud. Kuna meil oli nii väike grupp ja kokkulepe, et kõik räägitu jääb sinna gruppi (ma õnneks kedagi teist ei tundnudki peale Ruthi ja natukene Kaja) ja mul on selline nimi, et seda ikka naljalt meelde ei jäta.
Silla lõppu tuli joonistada see, kuidas ma näen oma tulevikku. Ma olin eelmisel päeval 100% kindel, et minu tulevik on helesinine ja vaba kui lind, aga Arvo võttis mul masti eelmisel päeval maha ja ma sain aru, et mu tulevik võib olla ka rangelt piiritletud pidevalt ainult teiste inimeste vajadustega arvestav. Seega jagasin oma tuleviku pooleks - üks tee läks helesinist rada mööda ülesmäge: 1. oli helesinine ja vaba kui luik (inetust pardipojast saab uhke, vapper, kaunis luik) ja teine läks punaseid nooli mööda allapoole 2. jään igavesti sõltuvaks ja elan teistele - tundes ennast aegaajalt puuris olevat.
Nüüd on minu otsustada, kuhu ma lähen. Ma võingi jääda oma rikutud lapsepõlve üle nutma ja halama, olla hirmunud, ettevaatlik, endasse tõmbunud, kuulav ja vaikiv, kuid täpselt sama mood on mul võimalus saada vabaks ja rõõmsaks, tunda õnne igast inimesest oma elust, igast asjast oma elus, igast oskusest oma elus, igast kogemusest ja elamusest oma elus. Mul on selleks õigus. Mul on õigus vaikselt ja ettevaatlikut saada õnnelikumaks ja rõõmsamaks. Mina ja minu pere peavad aru saama, et ma ei ole vaatamata sellele, et ma olen töövõimetuspensionil ja saan sotsiaaltoetust, ainult ja ainult supikulbi liigutaja.... Ma olen samamoodi väärt kogema erinevaid elamusi ja kogemusi ja isegi, kui minu elamused ei sobi kokku ülejäänud pere huvide ega hobidega, siis mul on õigus kõiki neid asju teha ja tunda rõõmu igast õnnestunud tegemisest, olemisest, elamusest.
Ruthi viimase päeva töö oli helge ja kerge ja ta oli tagasi:) mille üle mul oli ülihea meel! Ta tegutses ja asjatas ning tema joonistuses kiirgab lootust ja palju tegevusi ja seda mitte mina-võtmes, vaid meie-võtmes (Üloga koos).
Mida see kunstiteraapia mulle andis? Ma kaardistasin enda asukoha ära ja ma tean, et ma olen teel, kuhu on kindlasti veel rohkem valikid kui kaks. Ma pean enda jaoks selle kõik läbi mõtlema ja leidma selle tee, kus ma saan võimalikult õnnelik ja vaba olla. Valmis šedöövri panin voodi alla, sest ma tean juba ilma küsimatagi...talle see töö ei meeldi..... Mina jään uusi huvitavaid ettevõtmisi ootama ja enda leidmise teed jätkama. Naisenergia mu ümber ravib mind, meesenergia toob maa peale tagasi. Tasakaal. Kas ma sellist kunstiteraapiat veel teeksin? Ma ei teagi.... Mulle meeldib minu Monika :) ja vesivärvid :)
Mulle väga meeldis, et Ruth kolmanda päeva õhtuks täielikult tagasi oli. Ma sain oma hingepiinast lahti - sellest, mida ma esimese päeva õhtul tundsin. Aga võibolla on parem, kui me mõnda aega ei joonista? Kuigi 17. juuli saab Villa Ammendes jälle joonistada, seekord Drink and Draw Double Model. Sellest saaks vähemasti naeruteraapiat, sest kui mu Pipilik sõber ei suutnud ühte tädi paberile ära mahutada, kuidas ta neid inimesi sinna veel kaks ära paigutaks....Vot see on küsimus....
Teie Ennike
Ma loodan väga, et sa tõesti suudad uskuda, et ka sinul on õigus õnnelik olla ja minevik ei pea pitserina su olevikku ja tulevikku rõhuma. Ja tead, kui lapsed kasvavad ja suuremaks saavad (sul ka üks juba ongi suur mees), siis suhe ja ema/naise rollid muutuvad. Sulle tulebki rohkem vabadust ja aega iseenda jaoks. Lihtsalt perel läheb ka natuke aega, et selle muutusega harjuda ja kohaneda, aga targad ja hoolivad, nagu nad sul on, kindlasti nad harjuvad sellega. Mina olen selle tee läbi teinud ja see oli täpselt sama, et mismõttes ema järsku käib ja toimetab oma huvides. Aga kui nähti, et sellest muutus ema/naine paremaks, rõõmsamaks ja tegelikult kasu oli kogu perele, siis nüüd ei tule kellelgi pähe ette heita, et miks sa jälle lähed või teed või oled... Nii et kindlasti räägi sellest Arvoga, mis tunde see etteheitenoot sus tekitas ja te leiate kuldse kesktee, usu. Igatahes ära end täielikult teiste pärast ohverda, sest ise tasakaalus olles oled sa parem kaaslane nii endale kui perele.
VastaKustutaAitäh , Maire selle sisuka kommentaari eest! Ma arvan, et mu perel lihtsalt ongi raske harjuda mõttega, et ma teen mingeid muid asju ja käin teisi käike, sest ma olen 24/7 olnud kodu ja laste päralt. Lapsed aga on juba suured ja nüüd ma tunnen, et ma VÕIN ja PEAN endale aega võtma - olgu see siis järjekordne kõnniüritus või käsitööprojekt. Ja ma arvan, et mul on selleks õigus, sest olen 13 aastat enamuse osa ajast olnud üksi lastele. Ja tõesti, tõesti - tehes häid asju olen tegelikult perele palju produktiivsem. Kui need meesinimesed ainult sellest aru saaks....
Kustuta