XXVII laulupidu "Minu arm"

Eelmise aasta septembris nägin juhuslikult kuulutust, kus kutsuti uusi lauljaid Märjamaa segakoori Ceres ja ma ei teadnud ise ka, kuidas see juhtus, aga igatahes see juhtus ja ma läksin dirigent Kadri Jüriadole oma häält ette "näitma". Kaks lauset: 1. Viisi pead ja 2. Oled vastu võetud. Paigutas mu sopranisse ja nii ma hakkasingi käima kooriproovides. Ceres on selline väikene koorikene ja kuna tulema soli laulupeo aasta, siis Märjamaa kaks väikest koori (Ceres ja Rello) ühendasid jõud ning moodustasind Märjamaa Ühendatud Segakoori, kus hakati valmistuma laulupeoks. Enamasti õpetas meid Thea Paluoja (Rello koori juht, kogemustega dirigent), kuid vahel harva ka meie oma Kadri. Proovid olid väga rasked, sest laulud, mis laulupeol kõlama pidid hakkama, olid väga rasked. Mul oli mitu korda tunne, et see ikka ei ole minu jaoks, aga igal kolmapäeva õhtul vedasin oma keha kodust välja ja panin hääle helisema. Esimese ülevaatuse läbisime edukalt ja harjutasime muudkui edasi. Teise ettelaulmise läbisime samuti väga edukalt ja olimegi lunastanud pääsme laulupeole. Aga uskuge mind - see ei olnud lihtne tee, sest kui te kuulate youtubest laulu "Kannel" , siis te saate ise ka aru, et see ei saanudki kergelt tulla. 

Olime pääsenud laulupeole, aga mina hakkasin põdema. Ma hakkasin kogu seda suurt üritust kartma. Ma isegi ei kujutanud endale ette, mismoodi ma seles rahvamassis hakkama saan. Olen kunagi teismelisena käinud laulupeol ja ma ju teadsin, mida karta. Minu hingeseisund on nii habras ja õrn, et ma mõtlesin, et ju jääb. Mingisuguses meeletesegaduses tegin meie oma Cerese grupis Facebookes postituse sellest, et mul on üks diagnoos (ei täpsustanud) ja see muudab mind ärevaks, kartlikuks, ettevaatlikuks jne ja et ma vist ikkagi loobun enda osalusest laulupeol. Mul on hea meel, et ma selle postituse tegin, sest kõik pakkusid tuge, seelikusaba, ütlesid, et nad aitavad, hoiavad ja toetavad. ütlesid, et me oleme nii suure töö ära teinud - ära jäta ennast ilma sellest emotsioonist, mis see üritus endaga kaasa toob. Ja ma otsstasin, et ma annan endale võimaluse!

Laulupidu on väga võimas eestlaste ühisüritus - selletaolist meil teist ei ole. Meie naabritel üldse ei ole. Selleks, et seda võimsust kogeda, pead ise selle sees olema - kas lauljana või kuulajana. Milline ühtsuse tunne! Laul teeb ilma rõõmsaks, toob päikse välja, isegi, kui seda ei ole. Sa oled üks sellest 100 000st, kes lauluväljakule ära mahtus ja Sa tead, et Sinu hääl kõlab sama võimsalt kui Su naabri hääl paremal, vasakul, üleval ja all. Keegi ei mõtle sellele jubedusele, mis kõik ennem toimub, kui laulukaare alla saad. See ununeb selleks hetkeks, kui saad osa võimsatest lainetustest ja Sa tead, et kõik need pealtkuulajad on tulnud selleks kokku, et koos olla ja kokku jääda. Me laulsime oma riigi vabaks ja laulame ka edaspidi. Ma ei tea ühtegi presidenti, kes tuleks ise ka sama kaare alla, oma rahva sekka LAULMA - olles üks oma rahvast! See on lihtsalt imeline! 

Ööbimine koolimajas ja söögiajad :) Hommikusöögid olid VÄGA maitsvad

Proov

Kõige hullem asi kogu laulupeo ajal - kogunemine sektoritesse

Söömine oli äärmiselt hästi korraldatud, kuigi ma purgisuppe ei söö. Laulsime tänuks :) 

Teistest natukene eemal suure võimla saalis

Meestel jagus mängimiseks ka energiat

Väljaväänatud pahkluu 

Ettevalmistused käivad

Juuksuritöö, et kõik ikka patsid pähe saaks

Meie armas president oma kõne ootel

Tule toomine

Ma PÄRISELT ka magasin selle 100 000 inimese keskel oma sopranite valve all :)

Kulminatsioon

Ma olen ääretult tänulik Janikale, Maiale, Katrinile, Heiale ja Liinale (kinnaste ja pleedi eest, muus mõttes tekib küsimus, kas eestlane ei suuda isegi laulukaare all olles teisele mitte halvast öelda?), kes mind sellest üritusest läbi juhatasid sõna kõige otsesemas mõttes. Mul oli koguaeg kellegi käsi käes või seelikusaba pihus. Oli hirmus, päriselt oli ka. Kõik see sektroritesse kogunemine, kilud karbis, proovipäeval vihm ja külm, esimesel päeval õhupuudus, teisel päeval sektorite segamini minek, sööklani jõudmine, tulekoridori moodustumine - muidugi oli raske! Kui sa ei taha, et inimesed su otsas elavad ja hingavad, kuid ma ei kahetse hetkegi, et ma siiski otsustasin meie 150 aasta möödumist esimesest laulupeost tähistada uhkena laulukaare all. Ilus oli, nii ilus! Ma ei tea, kas ma tahan veel, aga ma tean üht - laulupeol on uhke tunne olla eestlane! 

Head pidulised! Suured ja väikesed, mehed ja naised! Aitäh selle meeliülendava kogemuse ja elamuse eest, sest ei emakeeleta ela lugude laulude Eesti! Luba ma la la laulan.... 

Teie Ennike