Umbes pool aastat tagasi kuulasin juhuslikult Arvo muusikavalikust Laura Pergolizzit ehk LP-d. Ühte laulu ja see jäi kummitama. Ma ei teadnud, kes see LP on või mis asja ta ajab. Hakkasin youtubest teda otsima ja avastasin, et sellel Ameerika lauljannal on üüratu kogus imeilusaid laule. Depressivseid, aga ka rütmilisemaid ja energilisemaid. Tegin endale oma kausta LP lugudega ja kuulasin seda ikka uuesti ja uuesti. Tänuväärsest Facebookist avastasin, et LP tuleb suvel Eestisse Haapsalu Piiskoplinnusesse esinema ja ma teadsin KOHE, et sinna ma pean saama, aga kuna kontsert oli kolmapäeva õhtul, ei teadnud ma, kuidas ma sinna saan. Liisu nägi, et ma olen huvitatud ja ta oli ka huvitatud ja Sebastian mõtles ka, et äkki ning nii me kolm piletit ära ostsimegi. Mõni päev ennem kontserti hakkas Sebastian ikkagi ütlema, et ta nagu ei olegi väga huvitatud ja siis ma sain aru, et ta tegelikult pole üldse huvitatud. Julgesin Ruthile kutse esitada. Ruth küll ei teadnud LP-st midagi, aga ma olen aru saanud, et ta naljalt risti ette ei löö ja on ikka valmis uusi asju proovima, kuulama, katsetama ning nii juhtuski, et sõitsime Ruthi ja Liisuga eile õhtul Haapsalusse sööma ja LP kontsertile kaasa elama.
Söögiga olid väga keerulised lood, sest igalt poolt öeldi, et ooteaeg on 1-2 tundi. See tundus juba peaaegu võimatu missioon süüa saada, aga lõpuks me maandusime Pizza Grandesse, kus öeldi, et ooteaeg on 1 tund ja 20 minutit. Otsisime endale laua ja jäime ootama lauateenindajat, kelleks oli noor venekeelt kõnelev poiss, kes oskas kenasti eesti keelt ka. Liisu mõrvaliku pilgu peale tuli ta meid teenendama kiiremini, kui see muidu oleks juhtunud ja selgus, et võib isegi 30-ne minutiga söögi kätte saada. Mina tellisin "Spaghetti Bolognese" ning Ruth ja Liisu tellisid "Pizza Gorleone" (Kana, kukeseen, spargel, pesto, tomat), keskmise suurusega. Lauda toodi kaks hiiglaslikku pizzat ja paras ports bologneset (mis maksis ainult 5,90 ja oli üks parimaid bolognesesid, mida ma söönud olen). Me tahtsime midagi magusat ka, aga kui ma küsisin Tiramisut, siis poiss ütles: "Pole olemas!". Ma siis mõtlesin, et söön majakooki, poiss ütles:"Pole olemas!". No võtaks siis kasvõi jäätist, poiss ütles: "Pole olemas". Liisu küsis, kas kohvi saab, poiss ütles:"Pole olemas, kohvimasin on puhkusel!". Siis oli ikka nalja nabani küll. Lihtsalt see vastus tuli nii südamest ja siiralt, et Liisu kinkis talle pastaka, sest seda tal ka polnud olemas :))))) Söök iseenesest oli väga hea. Vähemasti minu söök küll, pizzasõbrad ütlesid, et nad on elus paremat pizzat ka söönud.
Aga selle päeva tähtsündmus ei olnud pasta ega pizza. Selle päeva täht oli Laura Pergolizzi. Teda soojendas Anna Kaneelina, kellest ma ei tea mitte midagi. Natuke oli organiseerimisega midagi puusse pandud, sest selleks, et piiskoplinnusesse pääseda, pidi kilomeetri jagu järjekorras seisma, aga võibolla see on tavaline selliste suurte artistide puhul, sest ka kotid vaadati üle.
Ma ütlen ausalt - see oli võimas! Emotsionaalses mõttes täiesti erakordne kontsert. Milline energia! Milline hääl! Milline vabadus ja kergus! Kui palju energiat mahub ära ühe nii hapra ja õrna naise sisse. Tema hääleulatus on lausa imeline ja vilistamisoskus taevalik. Mitte ühtegi valet nooti, ilmeksimatult puhtalt laulmine. Ma ei kujuta ette, kas ta on ka tavaelus nii energiline või paneb ta laval olles kõik mängu! Isegi pilli tagus pooleks, sajaks erinevaks jupiks. Püksid ainult olid natukene suured (või väiksed?) - koguaeg pidi neid kergitama :) Ma paadunud fännina seisin pingi peal püsti ja elasin kontsertile täiega kaasa. Kahju ainult, et Arvot ei saanud sellel kontsertil olla - talle oleks kindlasti meeldinud. Mina hingan ikka veel LP taktis, nii südant liigutav ja armas.
 |
| Soojendaja Anna |
Oli ilus õhtu, hilisõhtu keerasin ise enda jaoks untsu, aga eks juhtub ikka. Koju jõudsime poole ühe ajal öösel. Mul on väga hea meel, et ma sain sellel kontsertil käia. Mind jätab täiesti külmaks tema seksuaalne orientatsioon, minu jaoks on ta lihtsalt väga hea laulja, kelle laulud on sügava sõnumiga ja kus armastus kahe inimese vahel saab sootuks teise tähenduse.
Aitäh Ruthile ja Liisule, et võimaldasite mulle selle emotsioonidest tulvil õhtu. Ja vabandan... Et rohud koju unustasin :(
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar