Kuula, kuula, kuidas laulavad puud

On hommik. Kell heliseb. Vaatan unesegaselt seda, näitab 5.15. Üldse aru ei saa aru, mis ta minust saada tahab? Laulupidu, kajakimatk, vähe und ja vale toitumine on jätnud oma jälje....keha on väsinud ja väntsutatud, aga siis tuleb meelde! Puud laulavad! Tulin voodist välja, loivasin vaikselt vannituppa, pesin ennast ja riietusin sportlikult ja soojalt ning 5:45 sõitsin ringiga Haimre puiestee ja Jaama tee risti, kus kohtusin Maretiga. Maret küsis, kust mina nüüd ringiga tulen ja mina ütlesin, et no kuis Sa tuled otse, kui saab ringiga ka! Ootasime Kristat ja alustasime kolmekesi sõitu Niidiaia Tammiku poole. See on 8 ha suurune heinamaatükk, millel kasvavad eakad (ca 350 aastat vanad) tammed. Maa-ala piiretel on tammesid tihedamalt, äärtest on ala kõrgem. Rahvapärimuste järgi olnud tammikus kauges minevikus metsajärv. Haimre mõisa parun lasknud sinna istutada tammed, piiranud ala taraga ja siitpeale alustatud ala niitmist. Sellest, et tammikus niideti ja niidetav maa oli piiratud aiaga, ongi vahest tuletatud nimetus – niiduaed või niidiaed. Paik olnud Haimre parunile ja ta jahikaaslastele meeliskohaks, kuhu koguneti jahile minnes ja kus jahilt tulles saaki jagati, võib-olla peeti jahipidusidki.

Ma olin oma elus ikka varem paar korda tammikusse sattunud, kuid enam ma ei mäletanud, kus see oli. Sõitsime Mareti ja Kristaga tammikusse, kastemärja heinamaa poole. Hommikul kell kuus on hein märg. Püüdsin alguses hoiduda märjast, aga siis sain aru, et see on täiesti võimatu ning ma lihtsalt kõndisin seal märjas heinas ja vaatasin, kuidas pilved kaovad ja kuskilt piilub väikene päikesekiirekene. Meiega liitus Eve ja nii me hommikul pool seitse neljakesi kuulasimegi, kuidas puud laulavad. 

Läksime küüni ja ajasime juttu. Rääkisime eelmise päeva kajakimatkast ja elust, naistest ja meestest. Krista pole mingi suu peale kukkunud tüdruk, tal seda juttu ikka jagub igasugust - nalja ja naeru jagus iga heinakõrre sisse ja inimhinge sügavustesse. 

Küün on väsinud ja lagunenud, täidetud heintega. Lihtsalt  nii mõnus. Istud seal ja rukkirääk räägutab Su kallal, heinalõhn ja maasikad. Varajased päikesekiired, kastemärg hein, läbivettinud jalad ja inimesed, kes keegi ei vaata Su poole kõõrdis silmadega. Lihtsalt oled ja hingad seda hommikut enda sisse. Võibolla oled väsinud, võibolla igatsed natukene linade vahele, aga Sa naerad, sest kõik naeravad ja hingad hommikut endasse. 

Ilus hommik oli, vaiken ja soe - kuulda oli ainult rukkirääku ja naeru. Mul on hea meel, et meid just nii palju kokku sai, nii oli igaühe jaoks aega ja energiat. 

Selle hommiku laul "Unemarss" - kuula, lase hinge pugeda!

Sõitsime koju tagasi. Mina sõitsin ringiga oma koju ja sain kokku 15km. Sellised hommikud annavad päevale uue hingamise. Maret, jään uut kutset ootama :) Sest hommikud on nautimiseks! Ja mulle meeldib neid koos Sinuga nautida :) sest see tähendab liikumist ja naeru ning kes ei teaks, et naer on terviseks. Tervist on aga iga kell vaja. Ja suvi on niiii lühike, nii otsatult lühike -sellest tuleb võtta kõik, mis võtta annab. Alati valmis, 

Teie Ennike