Kutsusin oma meesinimesed välja

Pool suve juba läbi, ma lippan mööda erinevaid kohti ringi, olen koos naisenergiaga, kes aiatavad mul naisena paraneda, aga pere on kuidagi kodune, Sipane ja kodune. Õnneks Arvo tegi poistele öömatka, kui mina Ruthiga oma öömatkal olin. Muidu oleks küll nii, et nagu polegi midagi teinud. Ma mõtlesin hommikul ärgates, et ei tea, mis see ilm täna ka teeb? Arvo kibeles garaaži ehitama, poisid isa aitama. Sain aru, et ega sellest päevast miskit loota pole, kui ise ei tee. 

Kutsusin neid jalgratastega Tolli külaplatsile ujuma, kiikuma ja piknikut pidama. Ega nad mingi ülevoolava entusiasmiga mind ei vaadanud. Liiga pikk maa, kes siis garaaži ehitab, mis piknikule? Ma tunnen, et minu energia ei ole meesinimestega ühel joonel. Mul on väga raske neile midagi välja pakkuda, neid kuhugi kaasa haarata, sest nad ei taha. Ei ühelegi matkale, rännakule, kontsertile. Kas see on nüüd see hetk, kui ma pean ohkama, et jumal andis mulle pojad, olgu ta õnnistatud selle eest, kuid kuhu jäi see minu ainuke tütar? 

Nad läksid garaaži ehitama. Leppisime kokku, et pool kaks asume teele. Ma lippasin Sebastianiga poodi. Vaatasime seal ringi, panime mõned asjad korvi ja sõitsime koju tagasi. Sebastian, hea poiss, tõi aiamaalt kaks suurt rabarberit, mõõtis mulle välja 150g jahu, 125 g suhkrut, pani muffinipanni paberid ja oligi läinud - ikka õue, isa aitama. Ma hakkasin sööke valmistama. Tegin rabarberimuffineid, suitsukala salatit, valmistasin tikuvõileibu, keetsin värskest piparmündist teed ja pakkisin kotid kokku. Poisid olid täpsed, peaaegu pool kaks tulid tuppa ja läksime teele. 

Sõitsime besukast läbi, pandi veel õhku kummidesse, kellel oli vaja ja sõitsime Tollile. Ma palusin, et ma oleksin viimane, sest ma muidu rikun idülli ära ja hakkan tempot tõstma. Sellised väljasõidud peaksid ikkagi naudingud olema, pulss ja kiirus pole olulised. Aga seda arvasin ainult mina. Poisid tegid nii kiiret sõitu, et nautimiseks polnud mingit aega, isegi linnulaulu ei kuulnud.... ainult rukkirääk räägutas. Kuskil aasal olid lambad, ei jõudnud nähagi, kas oli valges karjas must lammas ka sees. 

Kohale jõudes läksime esimese asjana ja kastsime ennast jõkke. Oioi, kui külm see vesi oli! Aga kastmata ka ei saanud jätta, sest päike paistis ja õues on ju ometigi suvi - millal Sa ennast seal jões veel kastad? Korra edasi ja sama kiiresti tagasi ja ruttu riidesse :)

Nüüd oli paras hetk välja kallata piparmünditee ja pakkida lahti söögid. Arvo küsis mu käest, miks ma portselani metsa tõin? Miks ma kortelid ei võtnud... Aga mina tahtsin, et kõik oleks ilus ja korralik. Tahtsin juua päris tassist värsket piparmündi teed. Eks ta mind pisut kiiksuga vaatas, aga ega ma hooli - kuna mina pakkisin kotid sellel ajal, kui nemad garaaži ehitasid, pidid nad leppima minu pakitud kotiga. Sõime tikuvõileibu (viinamari+suitsujuust ja sai+lastevorst+kurk (Sebastiani eri)), panime suitsukala salatit ja tomatit näkileiva korvikeste sisse ja magustoiduks maiustasime veel soojade rabarberimuffinitega. Minu meelest kõik õnnestus väga hästi  - Arvole ja Robinile meeldis eriti kalasalat ja Sebastian sõi kolm muffinit korraga :) 

Lihtsalt tuli ilus klõps

Peale sööki tegime kiige peal hoogu. Tolli külaplatsil on suur külakiik - küll see kräuksub ja nagiseb hirmsasti, selline tunne on, et kohe - kohe see laguneb koost. Ei lagunenud, saime hea hoo sisse ja minusugusel jänesel ikka hirmujudina kõhtu. Mäletan veel lapsepõlvest, kuidas sai sellisel kiigul ikka selline hoog sisse tehtud, et kiik oli ülemise palgiga ühel jooned - täna nii ei taha. Hirmus oli ja ohutunne hakkas kohe tööle, sest elu on nii lühike - seda peab hoidma ja mõõdukus käib asjaga kaasa. Ka mõõdukalt kiikudes on tore :) 

Silmapesukausis kasvavad seened :) sest kes end ikka kausis peseb, kui jõgi on käega katsuda

Sõitsime kodu poole tagasi. Minu meelest veel kiiremini kui minnes. Kokku sõitsime 20km. Ma eriti ei armasta seda suure maantee ääres sõitmist, aga täna sattusid meie teele küll ainult ja ainult väga arvestavad autojuhid, kes hoidsid kena külgvahet ja aeglustasid auto kiirust, kui meie rattarivist möödusid. 

Oli selline lõuna. Lihtne, kuid ikkagi väljaspool kodukööki. Eriti hea meel on mul selle jões ära käimise üle, sest vesi oli tõesti külm, aga kõik leidsid endas selle jõu end sinna sisse kasta. Aga kogu tegevuses oli ikkagi meesenergia ülekaal: ikka võidu, speed and power, valel pool teed, püsti ratta seljas, kes viimasena koju jõuab, see on pedekas.... Ilu ja võlu jääb ikkagi naisenergia kanda. Hea, et see mu elus olemas on.

Võibolla peaksime, armsad meesinimesed, rohkem koos asju tegema. Nagu vanasti. Küllap siis ka mina teie tegemistesse ära mahun ja ei pea pedekas olema, kes viimasena koju jõuab, sest oli küll üks must lammas valgete seas :) 

Teie Ennike