neljapäev, 10. november 2011

Erinevat moodi lähenemine

Mul tegid Varbola lapsed ühe konkurssi tarbeks oma lemmik multifilmi tegelast. Ma tassisin kooli tohutu hunniku erinevaid materjale - silmi, WC-paberi rulle, krepp-paberit, värvilist paberit, õhukest ja paksu vilti jne. Igatahes, materjali oli rohkem kui küll. Konkurss nägi ette, et töö võib olla nii tasapinnaline kui ruumiline. Võite kolm korda arvata, mitu ruumilist tööd oli valmimas peale esimest käelise tundi. Mitte ühtegi on õige vastus. Ma siis mõtlesin, et võibolla nad ei oskagi lihtsalt mõelda, et kuidas teha ruumilselt ja siis ma kahe tunni vahel otsustasin, et ma teen enda lemmiktegelase ja seda selleks, et nad näeks, et saab ka teistmoodi.

Tegin Muumimamma. Ma tegelikult oleksin tahtnud teha Petsoni vanamehe, kuid kartsin, et kõik lapsed ei tunne teda, seega oleks näidisena olnud lahja. Muumiperet peaks siiski enamus lapsi teadma. Kasutasin ära kaks WC-paberi rulli, krepp-paberit, õhukest vilti, liimi ja ühe paari silmi. Sarnasus on ju olemas? Vähemasti lapsed said kohe aru, kelle ma tegin ja mõistsid siis, et olid oma tööülesandele lähenenud liialt... Igavalt. Mõtlen vahest, et kas asi on selles, et nad tahaksid hästi kiiresti kõik valmis saada või ongi probleem selles, et tänapäeva arvutilastel pole fantaasiat.

Ega ma poleks hakanud seda postitust tegema paljalt selle näidistööna valminud Muumimamma pärast. Meil siin valmis üks õhtu uneajast veel üks Muumipere liige.

Küllap kõik, kes on selles blogis natukese oma vabast väärtuslikust ajast veetnud, teavad, kelle kätetöö see Muumitroll on:) Sebastian ütles, et tal on koguaeg sellest üksi seisnud Muumimammast kuidagi kahju olnud ja arvas siis, et talle oleks kaaslast vaja, aga liimiga plökerdamine talle ei istu. Ja milleks see LEGO siis välja mõeldud on:)

Nüüd nad on koos. Kahekesi on ju ikka parem olla kui üksi. Isegi Sebastiani arvates. Ja nii nad nüüd seisavad - külg külje kõrval ja mina mõtlen, kuidas laste loovust valla päästa ja kuidas see nii kinni üldse on jäänud? Kuid veel rohkem ma mõtlen sellest, kuidas oleme me jõudnud sinnamaani, et lapsed ei mahu külg külje kõrvale ära elama ja olema. Äkki lapsed on vaadanud liiga palju märuli multifilme ja liiga vähe näiteks Muumide multifilmi, sest on juba ju selle multika tunnuslaulus öeldud:

On Muumimaal uksed ja südamed valla,
hei Muumid!
üks hääl huikab ülevalt pilvedest alla
hei Muumid!
Sõpru kuis hoida,
sa vahel ei tea,
seda on Muumidelt õppida hea....

3 kommentaari: