Logopeed Anu

Koduse lapse elu pole meelakkumine. Ja ega selle koduse lapse ema elu pole ka meelakkumine, kuigi kohvi sisse sobib ta küll. Mesi ma mõtlen. Laps aga on nagu laps ikka, oma murede ja rõõmudega. "R"-i mure on meil tugevalt suguvõsas sees ja ega Sebastian pole ka pääsenud. Igatahes soovitas dr.Hiiemaa meile ühte Anu. Ta töötab minu arvates sajas kohas ja lisaks siis võtab sotsiaalkeskuses õhtuti vastu paari last, kellel on kõneprobleeme.

Sebastianil ei ole tegelikult suuri kõneprobleeme, tal on igasugu muid probleeme jalaga segada. Tal pole lihtsalt "R" tähte, kuid eks seegi vajab ju abistamist. Mina ei oska selle asjaga midagi peale hakata ja seetõttu me Anu juurde sattusimegi.
Kui te vaid teaksite, kuidas nende sõprus algas. Oeh... Sebastian ei rääkinud Anuga ühtegi sõna ja kui ta tema poole vaatas, siis altkulmu ja nii tigedalt, kui vähegi võimalik. Siis hakkas Sebastian rääkima Anuga läbi minu, st. ütles mulle, kui oli vaja midagi öelda. Peale seda etappi hakkas ta Anuga sosistama, aga sosistas täpselt nii palju, kui hädavajalik oli. See tähendab, et ta ei rääkinud kunagi rohkem, kui parasjagu käsilolev mäng nõudis.

Anu on väga järjekindel ja oskab kenasti laskuda lapse tasemele. Peale sosinat tuli vihase häälega rääkimine. See on üks Sebastiani viis vähemasti püüda end väljendada, isegi, kui see on talle väga raske.
Tänase seisuga oleme Anu juures käinud umbes kolm kuud ja Sebastiani jaoks on Anu siseringi vastu võetud. Teatavat distantsi ta muidugi hoiab - katsuda ennast ei luba ja ütleb alati, kui talle midagi ei sobi, kuid Anu juures käimise vastu pole tal midagi. Talle meeldib mängida ja no millisele lapsele ei meeldiks, aga keeleharjutusi ta teha ei taha ehk siis see, mille pärast me algselt seal käima hakkasime, ei suju ikka veel. Häda pärast ja jooksujalu ta ju teeb, sest nupukas Anu teab, milliseid nuppe vajutada, kuid parema meelega Sebastian hoidub sellest jamast:D

Vald määras Anu Sebastiani tugiisikuks. Puhas formaalsus, et saaks talle palka maksta. Kui mulle tuli koju kiri, millist tunnitasu Anu oma töö eest vallalt saab, siis ma pidin häbi pärast viis minutit istuma. On asju, mida ma muuta ei saa ja on inimesi, kes saavad suure töö eest naeruväärset raha. Tekib küsimus, miks inimene üldse teeb sellist tööd ja täiendab end pidevalt? Missioonitundest? Karta on.


Tänaseks on selge, et Sebastian vajab rohkemat abi, kui ainult "R" tähe õppimist. Kuigi tema kõne on eakaaslastest ees, mälu on tunnistatud suurepäraseks, taju ja tähelepanu väga heaks, on tal vaja abi. Abi sotsialiseerumisel ja suhtlemisel nii täiskasvanutega kui eakaaslastega. Anu on tema tugi. Kui vaadata neid kõrvalt, siis ma olen end tabanud mõttelt, et mõnele inimesele on loomult antud. Antud olla hea.

Ja Sebastian teab ja tunneb seda. Järelikult see polegi nii ilmvõimatu saada temaga sõbraks. Tuleb ainult ise tahta ja mängida tema reeglite järgi, st mitte olla agressiivne ja jätta aega harjumiseks, mis võib olla pikk ja valulik.
Loomulikult ei ole kõik nii roosiline, kui ma siin kirjutan. Tagasilööke on ka. Näiteks suur hirm lukus ukse ees, mis ajab lapse nutma ja kogu mäng ja töö on lõhutud. Või väsimusest tingitud susinad. Või issi tööleminekust nukrus, mis ei lähe kokku mänguga. Või ebameeldiva tunde eest laua alla pugemine, kui ei oska tundeid sõnadesse panna. Isegi halb ilm võib mõjuda. Anu teab. Ja mõistab. Ning see ongi kõige tähtsam.
Mina olen tänulik. Tänulik selle eest, et lapse elus on veel üks inimene. See, kes teab olukorda ja last, teab, kui suur asi see on. Jätkugu Anule jõudu ja jaksu. Me viime talle kindlasti piparkooke, kui aeg sealmaal on.