Robini esimesed meisterdused tehnoloogia tunnis

Robin läks meil sel sügisel V klassi. Põhimõtteliselt on see lastele suur muutus, sest nad üldjuhul jäävad ilma oma harjunud klassijuhatajast (mina seda asja ei mõista, miks see nii on, sest tegelikult võivad ju klassiõpetajad anda oma lastele kuni II kooliastme lõpuni tunde) ja igat ainet hakkab andma uus ja võõras aineõpetaja. Kõik teavad kindlasti ka seda, et siis on kodus diskussioon, et millise aineõpetajaga vedas ja millega oleks võinud paremini minna ja kas klassijuhataja on ikka sobilik või oleks võinud ikka see ja see olla. Mina keelasin oma lapse kuuldes igasugused sellised arutelud ära, sest ma ei tahtnud ühegi õpetaja autoriteeti õõnestada ennem, kui laps on ise kogenud ehk siis, et tal poleks eelarvamust. Robin on hea poiss, selline südamlik ja heatahtlik. Siiani ei ole ta ühegi õpetaja kohta ühtegi halba sõna öelnud, isegi mitte kehalise kasvatuse õpetaja kohta:) Ta on küll kommenteerinud seda, et näiteks õpetaja L.L. on koguaeg pahas tujus või näiteks, et õpetaja K.A. on nii naljakas või õpetaja L.P. on hea ainult nende vastu, kes asja mõistavad, kuid iseeenesest probleeme pole tal veel olnud. Eks see kõige raskem iga ja rasked kooliaastad on veel ees, kuid esimese veerandi lõpetas Robin viitega ja käitumine /hoolsus olid head (II kooliastmes ei ole eeskujulikku, hea on kõige parem). Uhkustäratav, eks? Mitte, et tal nüüd peavadki kõik "5" olema. Ei pea, kuid kui juba olid, siis võin ju uhkustada ka:D

Muutusi on igasuguseid. Neil on nüüd osades ainetes pinginaabrid, mida varemalt ju polnud. Kehaline kasvatus läks tüdrukutest lahku ja lahku läks ka tööõpetus. Tüdrukutel on nüüd käsitöö- ja kodundus (uue RÕKi järgi peaks tegelikult see "lahutus" toimuma juba IV klassis) ja poistel tehnoloogia. Märjamaa Gümnaasiumis on tehnoloogia õpetaja Mauno Laurimaa. Mina teda ei tea ega tunne, aga karta on, et paremat õpetajat annab otsida:D Vähemasti Robini arvates. See võib olla muidugi tingitud ka sellest, et Robinile lihtsalt meeldib see nikerdamine. Ja ta ei jõua ära rääkida, kui tore see on, et ei pea enam plikadega koos olema ja heegeldama. Mõistan teda täielikult.

Esimene töö oli lennuk. Naljanumber oli see, kui ta tuli koju ja ütles mulle, et ema, me peame minema saelehti ostma. Arvake ära, mis oli minu esimene reaktsioon? Kust mina tean, milliseid lehti sul vaja on!? Robin, tark laps, oli pakendi koolist kaasa võtnud, sest ta ju teadis, et ema ei tea.

See on siis see lennuk. Tehtud vineerist ja vineerisaega ja sellele saele me lehti ostmas käisimegi. Arvo pidi südari saama, kui ma ütlesin, et ma pean minema saelehti ostma. Küsis, et kui treima hakkavad, kas siis peab treipingi ostma. Tegelikult aga on nii, et eks tüdrukud ju peavad ka kõik vahendid ise muretsema. Treipingid on õnneks koolis olemas:D Riiklik Õppekava tegelikult kirjutab, et kool peab võimaldama kõik õppetööks vajalikud vahendid, aga sellega on nii nagu on. Kõik te teate, kuidas on.

Järgmisena valmisid pähklitangid. Küllap see oli teadlik valik õpetaja poolt, sest pähkleid oli metsas sel sügisel palju. Igatahes, ühel päeval, kui ma tulin kuskilt, seisid Robin ja Erlend minu köögis ja purustasid vastvalminud tangidega minu talvevarusid. Natuke lasin neil purustada, sest uus ja huvitav oli, kuid siis andsin üsna selgesõnaliselt mõista, et talv ei ole veel käes ja õhtul, kui kõik magasid, panin pähklid ära - jõule ootama:D

Ma suutsin nende tangide tagumise osa vahele jätta oma kõhunaha. Ei olnud mõnus tunne, sinikas laiutas nädal aega keset kõhtu. Robin arvas, et see oli mulle karistuseks selle eest, et ma salaja pähkleid sõin. Pean temaga vist nõustuma. Kuid kokkuvõttes võib öelda, et kui nahka vahele ei pane, on nendega täitsa võimalik pähkelid purustada.

Järgmisena valmis Buratino. See on selline mäng, et pead rõngast nina otsa loopima. Ossa mait, kus me alguses võistlesime. Mind ajas nii närvi, et Robin koguaeg võitis. Mul oli käsi juba haige sellest loopimisest, aga ikka ta võitis ja nii koba, nagu ma olen, ta võidab ikka veel.

Eelmine nädal valmis veel mingi mänguasi, millele ma ei oska nime anda. Vist on marionett nukk. Esimest korda said nad ka põletit kasutada. Sellel tööl on üks käsi nats "nikats" ja ei taha niidiga liikuda hästi, kuid põhimõtteliselt, kui hästi üritada, saab kõik käed-jalad tööle.

Igatahes - Robinile tehnoloogia tund meeldib. Väga! Ja minule meeldib, et talle meeldib. Kahju ainult, et see tund on pandud esmaspäevasele päevale kõige esimesed tunnid. Pigem võiks need olla nädala lõpu poole, kui õpilane hakkab juba väsima. Siis oleks taoline nikerdamine heaks vahelduseks ja lõõgastuseks.

Juba esimesest tunnist peale me teame, et Mauno tunneb Arvo isa. Ta küsib koguaeg, kuidas vanaisa elab ja kas vanaisa on midagi uut ja huvitavat ka meisterdanud? Kas vanaisa sai "M"-i tööle või midagi sellist: "Ma tean jah Robin, et su vanaisal on suur töökoda Sipas ja ma olen seal käinud ka." Aga meie pole veel aru saanud, kuidas ta seda 74-aastast vanaisa tunneb? Arvo ka ei tea ja Aivar ka ei tea. Viimases tunnis ta küsis Robinilt, et kas vanaisa on midagi uut ka teinud ja Robin arvas, et peab minema vanaisa vaatama. Muidu ei oska õpetaja küsimustele vastata...