Koon ja heegeldan

Ma olen tähele pannud, et iga aasta umbes augustis tabab mind vatupandamatu soov kududa ehk mul hakkab tekkima külmapaanika:D Sellistel puhkudel ei ole midagi imelikku, kui keegi avastab mind korvtoolis vardad peos sokke kudumas. Tavaliselt saadab sellist avastust ahastuse laviin, et kas mul pole suvel midagi muud teha või et, appikene, juba valmistud talveks või. Üsna tavapärane on, et ma sellistel puhkudel ütlen, et kaugel see talv enam on. Nüüd võite vaid ette kujutada, millised pilgud mind tabavad:D kui need tapaks, peaks ma juba surnud olema. Täna hommikul, kui ma hakkasin tööle minema, siis ma mõtlesin, et küll on hea, et Sebastiani kampsun sai varakult valmis kootud - nii hirmus jahe tundus see eluolu.

Igatahes olen ma siin vahepeal valmis pusinud ühed kaheksakannaga sokid Sebastianile. Ärge nüüd arvake, et ma ainult Sebastianile sooje sokke teen ja Robin peab varbaid külmetama - viimane lihtsalt ei hinda minu kudumisvaeva kõrgelt ja arvab, et nende higistamaajavate asjadega ei ole võimalik ringi käia. Pean ütlema, et päris kenad sokid tulid välja. Mulle endale igatahes meeldivad küll ja Sebastianile ka. 

Paar nädalat tagasi sain valmis kampsuni. Jällegi Sebastianile. Ma kevadel kudusin talle ühe triibulise ülalt alla kudumisega  kampsuni. Idee ja töökäigu sain Krentu  blogist. Seda on nii mõnus ja lihtne kududa, et pidin ühe veel tegema. Seekord siis ilma triipudeta, sest selline oli Sebastiani soov. Tema tahtis lihtsalt rohelist kampsunit, sest rohline on Robini lemmikvärv - ka sellise loogika järgi võib elada:) Kampsun tuli taaskord väga mõnusalt pehme ja soe. Ma pole ainult veel aru saanud, kas ma peaksin taltsutama Sebastiani soovi rohelist kampsunit kodus kanda või laskma olla uue kampsuniga kodus, tööl ja puhkehetkel. Ma alguses arvasin, et triibuline võiks nüüdseks kodusem olla ja roheline selline viisakamates kohtades käimiseks, aga jah. Mõtelda on mõnus, kuid mõnikord võiks vähem. Oleks endal ka kergem.

 Alumisel pildil on õigem kampsunivärv.

Mõned lumehelbed heegeldasin ka. Ma veel ei tea, kus ma neid kasutan, aga ühel hommikul tõusin üles ja otsustasin, et mul on hädasti tarvis heegeldatud lumehelbeid. Heegeldatud ja tärgeldatud. Kuna ma olen vaimust vaene, siis ma pidin selleks mitu tundi googeldama, et leida sobivaid mustreid. Lõpuks läks ikka nii nagu karta oligi - ainult kaks mustrit mulle meeldisidki. Ma siis eiran seda juttu, et iga lumehelves on isemoodi. Minul on enamus ühtemoodi. Mul ongi tegelikult sellest isemoodist kõrini:) 

 Lumehelbeid valmis 12 tükki. Fotoka ette said ainult erinevad.

Ühe kerge mütsi Sebastianile kudusin ka. Sellise, mida saab kapuutsi all kasutada ehk siis - ilma tutita. Tegu on tõesti sellise väga lihtsa mütsikesega. Kahekordse soonikuga ja labases koes. Ma tundsin taolisest mütsist puudust, kui me käisime Matsalu matkakakarajal. Tuttmütsi kapuutsi alla panna on ikka väga nõme.

 Rohkem ma pole miskit teinud ja ega ei tohiks ka. Ma peaksin tegelikult keskenduma õppetööle. Päris kindlasti peaksin. Igal hommikul, kui ma ärkan, siis ma mõtlen, et täna ma hakkan õppima ja igal õhtul, kui ma uinun, on minu viimane mõte, et homme... Kindlasti homme. Täna ongi homme:D