Öömatk Pärispea poolsaarel

Eile hommikul ma ärkasin üles ja mõtlesin, et me Ruthiga oleme ikka täiesti napakad või vähemasti mina küll olen. Ma ei saanud ise ka päris hästi aru, mis mul ajus oli, kui ma viskasin Ruthile nöörijupi öömatkaga, mis oli 25km pikk ja siis ma ei saanud aru, kus oli Ruthi mõistus, et ta mu nööriotsast kinni võttis :) ja meid sellele matkale ära registreeris :)

Matk algas kell 22.00 Viinistu kultuurimaja parkalast. Grupis oli 50 inimest koos kahe matkajuhiga, kelleks olid kaks vahvat meest oma kõige paremates aastates ja üsnagi kuldsuud. Matka algus natukene venis, kuna samal ajal, kui meie pidime matkama hakkama, lahkus Viinistu kultuurikeskusest umbes 300 inimest mingisuguselt etenduselt ja et ei tekiks segadus, siis me lasksime need inimesed autodega minema. Me olime Ruthiga korralikult valmistunud, sest 25km on ikkagi 25km ja seda veel öösel. Esiteks oli riietumine probleem, sest matk toimus kohati mere ääres ja kuigi oli ilus ilm, siis tuul oli üsna tugev. Ma ei jõudnud ennast ära tänada, et viimasel hetkel tuulejope selga panin. Kaasa olid ka batoonid keha kinnitamiseks ja muidugi vesi.

Esimesed kaks kilomeetrit kõndisime mööda asfalti ja küllaltki kenas tempos. Siis jõudsime metsaservale, kus meile loeti peale palju kasulikke sõnu (näiteks, et kui Sul on pissihäda, siis oma sõbral ütled, et läksid pissile - keegi niisama rajalt kõrvale ei kaldu, sest selles metsas on karud, hundid ja ilvesed). Edasi kõndisime umbes 3 km mööda lanku...oi, see oli jäle! Üks väike valesti astumine ja oled kõhuli. See võttis tublisti aega ka. Oli suurepärane kergendus jõuda langendikule. Sellest rajast 10 minutit pidime kõndima täielikus vaiksues, mitte ühtegi sõna ei tohtinud kellegagi rääkida... Matkajuht nimetas seda vaikuseminutiteks, et me ikka aru saaksime, kuhu me öösel tulnud oleme. Kuulma metsahääli. Mina kuulsin öökulli, aga ma 100% kindel ei ole, sest Ruth ütles, et tema ei kuulnud midagi.

Inimene on ilus....

Täiesti värske ja selge karu käpa jälg

Kui me metsas olime ja kõnnitud oli kuskil 6km, oli meil hommikusöögiaeg, kell oli siis pisut ennem ühte. Matkajuhid kostitasid meid sooja tee, morsi, kuivatatud banaanide ja datlitega ja muidugi sai süüa enda kaasa võetud asju. Õnneks ei olnud sellised peatused väga pikad, umbes 15 minutit. Kui liiga kauaks passima jääda, hakkab külm ja rammestus tuleb peale.

Mul on sel ajal ikka kindel uneaeg käes juba, aga ma polnud üldse väsinud. Püüdsime Arvoga eelnevalt välja mõelda, kuidas ma rohtusid võtan ja see süsteem töötas täitsa kenasti. Kui kõhud täis, läksime edasi kõndima mööda metsa ja hüpates üle kraavide, mis olid imeõrnalt veega täidetud. Maastik oli kohati väga samblane ja vetruv, oli tunda, et oleme niiskes paigas. Peale kella ühte jõudsime mere äärde, kus oli väga tugev tuul. Ikka nii suur, et tundsin mütsist puudust ja sain aru, et minu garderoobist on puudu üks korralik tuulejope. Rääkida polnud võimalik, sest teine ei kuulnud naguniigi midagi, kuna merekohin oli nii suur.

Isegi pool kaks hommikul on näha päikesekuma

Edasi tuli üks rist ja viletsus. Kõndisime üsna pikalt mööda liivaranda ja see, kes teab, see teab, et mööda liivaranda ei ole üldse mõnus kõndida, aga kui ma edasise peale mõtlen, siis me oleksime võinud sinna liivaranda jäädagi. Kõndisime umbes 2-3 km kõrkjates ja kibuvitstes, mis olid üle pea. Koguaeg pidid eesseisvat nägema, sest, kui kaotasid ta silmist, olid omadega pasas ja pasas me olime naguniigi, sest meie teele jäi umbes 50m pikkune adrumuda, mille me pidime oma ilusates roosades tossudes läbima. Ehk siis, kui ma ennem pirisesin natukene selle kallal, et mul on tossud liiva täis, siis nüüd ei olnud enam mingisugust vahet, kuna tossud ja jalad olid üleni mudased ja märjad. Päris meeldiv oli naasta metsarajale, üksi langev puu ei morjendanud ja elu tundus kohe ilus. Aga see muda.... see oleks küll võinud olemata olla....

Üle pea

Väga ilusad roosad ja virsikukarva tossud....

Kuskilt hakkab päike meie poole tulema...

Ruth saadab kuud ära ja on valmis päikest tervitama

Rajal olid üle pea kasvavad kibuvitsapõõsad

Teeääred olid maasikaid täis

Kell kolm öösel oli meil lõunasöögi aeg :)))) Ja siis oli selle matka kõige raskem aeg - 45 minutit lihtsalt olemist. Olla oleks hea olnud, aga kohutavalt külm hakkas, sest tuul oli suur. Kõik püüdsid leida varju millegi taga, aga tegelikult oli ikkagi külm ja tuuline. Selle pärast jäeti ka ära eraldi matk Pärispea poolsaare tippu, sest me oleksime läbimärjaks saanud. Täpselt kell 4:01 tervitas meid pärispea poolsaarel päike. Mul oli kange tahtmine teha joga päikesetervitused, aga arvasin, et see tunduks ikka ilgelt nõme...teiste jaoks. Ehk siis ma pean millalgi ärkama öösel üles ja päikese vastu võtma koos päikesetervitustega, sest mul on tunne, et ma tahan seda teha...

Tere hommikust Päike :)

Kuskil metsa sees oli mingi nõukaaegne pärand, kuhu oli graffitiga tehtud kunsti. Mind ei jäta ükski kunstivorm külmaks, naudin igasugust kunsti - ka seda, mis on metsa sees ja teiste eest varjul. Hommikul oli juba oma täies ilus olemas ja nii imelik, kui see ka pole, ikka ei tundnud ülemõistuse väsimust.

Nüüd oli veel koerasaba minna. Kõndisime hoogsas tempos Viinistu kunstimuuseumi poole. Kell pool kuus olime kohal ja meid võttis vastu kunstimuuseumi juhataja Tiiu, kes tuli ekstra meie pärast nii vara laupäeva hommikul kohale ja avas meile muuseumi kunsti nautimiseks. Tunnistan ausalt, et ma olin oamdega suhteliselt läbi, sest kella nelja ajal pidin rahustit võtma ja kui ma tavaliselt peale nende võtmist magama lähen, siis nüüd ma pidin üleval olema, kõndima ja kunsti ka veel nautima.  Mul oli natukene selline tunne, et ma olen alkoholi joonud... Väga ilus ja suurejooneline ja suur näitus on hetkel Viinistu Kunstimuuseumis üleval. Infoks. Et kui keegi tahab näha ilusat, sadade Eesti kunstnike loomingut, siis seadke sammud või auto nina Viinistu poole.

Piinarikas kojusõit. Mul tahtsid vägisi silmad kinni vajuda, aga Ruthi pärast hoidsin end üleval ja hakkama sain! Pool üheksa hommikul jõudsime koju ja kell üheksa sain voodisse. Uni tuli rutuga...

Väga vahva kogemus oli ja selline...vapper tunne, et hakkama saime! Kokku kõndisime 23,2km ja puhtalt kõndimisele kulus 5 tundi ja 3 minutit. Kogu retke pikkus ajaliselt oli 7,3 tundi. Oli ilus, valus, raske, lõhnav, särav ja lootust andev. Sellised retked tekitavad tunde, et ma polegi nii äpu, ma saan hakkama küll, kui ma väga tahan. Ma nii kartsin tegelikult, sest ma ei teadnud, kuidas mõjub näiteks ravimite valesti võtmine, kuidas ma jaksan hommikuni üleval olla, kas rada on kerge või raske jne. Muidugi oli raske! Kohati oli ikka päris raske! Korra tuli isegi paanika peale, sest kaotasin eesoleva inimese ja ei teadnud, kuhu minema pean, sest hääled kostusid igalt poolt. Ruth ütles, rahu ja juhatas mu õigele suunale tagasi.

Mulle väga meeldis, et matkajuht oli nii matkajate ees (matkajuhist mööda minna ei tohtinud) kui ka viimane ehk siis kõik 48 inimest olid turvaliselt kahe asjatundja vahel. Kaks naist katkestasid. Vanuseliselt olid matkajad pigem noormad inimesed, sellised alla kolmekümnesed, aga oli ka minuvanuseid ja ma arvan, et üks naine ka Ruthi-vanune ehk siis igatsorti tegelasi.

Aitäh Ruth, et nööriotsast kinni võtsid! Nüüd tundub see järgmine suurtükk justkui köki-möki, sest kui see on võimalik öösel eriti keerulistes rajatingimustes, siis ülejäänu tundub juba lausa muinasjutt. Eilne päev möödus magades ja kohvi juues - tegevused vaheldusid eksole :) Täna on jälle energia olemas ja võib mida iganes teha. Ma julgustan kõiki kasvõi korra elus proovima sellist öömatka läbi tegema - see on tõesti väga vahva kogemus.

Aitäh ka HikingEstoniale sellise ürituse korraldamise eest - see oli nende esimene öömatk. Nad õnnestusid sada %.




Teie Ennike