Üle poole oma elust Arvoga

Ma ei oleks kunagi uskunud, kui me Arvoga kokku saime, et me ka kokku jääme :) Minul oli meestest oma vigane pilt loodud ja Arvo oli sellel ajal selline ...."karm kutt" (Metallica, Rammstein, kanep, kange alkohol, koolis ei käinud, hüppasid lõbu pärast teise korruse aknast välja, hoidsid vannis aja peale hinge kinni....)... Selline... Paha poiss. Mina olin katkine (ei rääkinud, ei söönud, ei tahtnud kedagi näha ega kellegagi koos olla, tõenäoliselt võtsin mingeid ravimeid, kuulasin "Sõnajlaga"...no selline ...hulluke. Aga oli miski, mis meid kokku viis ja sellele miskile mul sõnu ei ole. Ma ei oleks osanud oodata, et me võiksime kokku saada ja kokku jääda. 10. juunil 20 aastat tagasi me suudlesime esimest korda aknalaual :) 

Ja siis juba tuli Robin ja ühel hetkel kolisime kokku ja nüüd olemegi 20 aastat koos olnud, millest 2 aastat abielus (mul lihtsalt oli väga pikk katseaeg). Need on olnud keerulised aastad. Oleme saanud kanda rohkem, kui oleksime soovinud. Väga palju erinevaid probleeme mõlema lapse tervisega, suhete sasipuntraid sugulaste sees ja vahel, suuri kodu remonte, mis panid meie kannatuseläve ikka tõsiselt proovile, ülikoolid, ametikoolid, ootamine ja lootmine, üksteise leidmine ja teineteise veidrustega leppimine, minu eripäradega arvestamine ja õppimine nendega elama.... Me oleme tulest ja vihmast läbi käinud. Kuid meil on ka ilus pool! Takistuste ületamine, teineteisega arvestamise oskus, laste tohutud edusammud ja nende haigustega leppimine, ilus ja turvaline kodu koos kõige sellega, mis teeb ühest kodust kodu, matkad ja teatrid, tradistsioonid, mis oleme ise enda perele loonud. Meil on kaks vahvat poega, keda me armastame ja toetame igal sammul. Ühele vaatan alt üles ja mõtlen, et kas see karvane sell ongi meie laps? päriselt? Ma ei saa rääkida Arvo eest, aga ma võin öelda, et mitte kunagi ma ei oleks uskunud, et ma olen võimeline armastama ühte meest sellisel moel nagu ma Arvot armastan... Ma armastan temas kõike! Isegi tema vigu, sest need teevadki teda eripäraseks ja huvitavaks. Ma olen valmis temaga igasuguseid asju proovima, sest ta annab mulle tohutult tugeva turvatunde - temaga koos on kõik hästi. 

Meie pulmapäev ja -öö möödusid Villa Ammendes ja ma kinkisin talle meie aastapäevaks gurmeepaketi sealsamas villas, et olla kahekesi ja lasta ennast hellitada kõikidest hüvedest, mida Ammendel pakkuda on selle paketiga koos. Sõitsime Pärnusse juba kella kolmeks. Tuba nr 5 ehk Juunior sviit oli ilus ja verandaga. Iga detail on seal läbi mõeldud. Sahtlis on isegi niit ja nõel ja nööbid :) rääkimata siis veel hambaharjast või küüneviilist. Mulle nii tohutult meeldib nende ajaloolise interjööri- ja sisustusega eksklusiivne hotell. Oma ajastu stiilseim ja terviklikumalt säilinud juugendehitis ning Eesti üks hinnatumaid arhitektuuripärleid. Luksuslikud sviidid ja katusekambrid, romantilised kohvisalongid ning söögisaalid – maja, kus teenindatakse külalisi aupaklikult ja armastusväärselt. Selline tunne on, et oled eriline :) 

Päev oli meie päralt ja me läksime linna peale. Kuna meie õhtusöök oli kella 19.00 peale planeeritud, siis mõtlesime, et läheme sööme Supelsakstes tüki kooki ja joome tassi head kohvi. Ma lasin Arvo täiega üle :) Mina, Napoleoni paadunud fänn, võtsin ikka oma Napoleoni koogi, aga siis Arvo vaatas seal seda beseekooki ja teisi kooke ning ma viskasin talle tiku öeldes, et üllata mind :) Ta siis võttis hoopis mingi pirnirulli pähklitega. Njaaa.... See küll kuigi palju väärt kook ei olnud ja siis ta ei jõudnud ennast ära kirjuda, et ta mulle ei öelnud, et üllata mind :) Aga sel kõigel polnud erilist vahet: ilm oli suviselt ilus, väliterass, kook ja kohvi, kahekesi - mille üle siin viriseda olekski? Koogi? Ei ei, lihtsalt järgmine kord ta ei üllata mind :)

Peale kooki läksime Uue Kunsti Muuseumisse vastülespandud näitust "Mees, naine, vabadus" vaatama, kus kesksel kohal oli akt. Näituse kuraator Mark Soosaare sõnul näeb nii uute kui ka varasemate esinejate väljapanekutel inimkeha ilu ja vaimu vastuolu tänases liberaalses maailmas. Väljapanekul „Mees, Naine, Vabadus“ näeb Peirce fotodest inspireeritud hollandi maalikunstniku Peter Diemi visioone Hemingwayst.  „Mees, Naine, Vabadus“ raames näeb fotograaf Kaupo Kikkase pikalt valminud näitust Ansel. Ansel näitust ilmestab ekstra selle jaoks loodud Arvo Pärdi muusika. Lisaks näeb teoseid kodumaistelt loojatelt nagu Jüri Arrak, Jaan Toomik, Kris Lemsalu, Peeter Allik, Mati Hiis, Peeter Must, Ülar Värk, Andrus Joonas, Enn Tegov, Aivar Kurvits, Nadja Tšernobai, Erki Kannus, Priit Pangsep jt. Pärnus astuvad esmakordsetelt üles ka Mikelis Fišersilt Lätist, Ruta Jusionytelt Leedust, Sergei Isupovilt Venemaalt / USA-st. Ma olen Arvoga ainult korra elus käinud näitusel, see oli ühel aastal, kui ma veel tudeng olin ja me Eesti Lastekirjanduse Keskusesse sattusime. Mul on sealt meeles üks maal: koprad jõid lõkke ümber teed. Arvo on selline...metsas müttaja, ta ei istu selleks autosse, et sõita näiteks Tallinnasse vanalinna jalutama või Pärnusse näitust vaatama. Aga talle meeldis, kõige südamelähedasem oli tema jaoks ikkagi Kaupo Kikkase väljapanek "Ansel", mis oli siis fotonäitus. Highway 127 teel tehtud fotod ilmatust üksindusest. Mulle meeldis ka Erki Kannuse video Kairi Orussaar maalidest - see oli liikuv pilt, nagu animatsioon. Kõige koledam oli Kris Lemsalu keraamiline kuju "V" ehk vagiina. Ausalt öeldes oli see äärmiselt kole. Kõige rohkem meeldis mulle suur lõuend Peeter Alliku "Ma nägin seda. Riigisaladus kottida rahvast". See oli õlimaal ja ma tundsin sidet selles kottimises ja käpuli olemises...juuksed kuskil okse sisse rippumas. Ühel mehel oli kell käe peal.... Huvitav näitus oli.

 

Minu lemmik

 

Kõige omapärasem tehnika

Kohutvalt kole....

Maali nimi on "Hamlet"...mõttekoht

Jalutasime Ammendesse tagasi ja nautisime teineteise seltsi, kuni oli aeg gurmee õhtusöögi jaoks. Juhuslikult oli sel päeval Ammendes kontsert "Kontrast", kus Paul Neitsov ja Jaan Pehk paitasid meeli imelise muusika ja naljakate lauludega. Suu peale kukkunud ei olnud ka kumbki :) Kitarrivirtuoos Paul Neitsov on lisaks sooloesinemistele osalenud ansamblites Svjata Vatra, Sireli, Wilhelm ning kaasa teinud duodes Brigita Murutari, Margus Vaheri, Tõuni, Ruslan Trotšinski, Aapo Ilvese ja paljude teistega. Laululooja ja trubaduur Jaan Pehk on musitseerinud kümnetes kollektiivides, millest tuntuimad on Kõrsikud, Orelipoiss, Koer ja Köök. Eesti Paganiniks nimetatud Paul tutvustab end tagasihoidlikult kui lihtsalt „pillimeest”. Eesti Pavarottiks mitte nimetatud Jaan lubab end nimetada lihtsalt laulumeheks. Ühisel kontserttuuril tulid esitusele nii kodumaiselt kaunid meloodiad kui ka parimad palad laia maailma muusikalisest kullavaramust. Kontsert oli hästi vahetu ja nagu peopesa peal. Kui me abiellusime, siis me sõime ka elava muusika saatel õhtusööki. Toona mängis keegi andekas pianist tuntud ja tundmatuid palasid. 

Õhtusöök algas koka tervitusega, mis koosnes frititud kalmaarist, kalamarjast, kalast ja karulaugumajoneesist. See mereteema pole ikka päris minu teema. Maitses hea, omapärane ja midagi hoopis teistmoodi, kui ma olen harjunud sööma, aga see ei olnud midagi sellist, mis oleks minus vau-efekti tekitanud. Lihtsalt maitse oli nii võõras ja harjumatu, et ma isegi ei saanud aru, mis asi täpselt seda kõige intensiivsemat maitset andis. 

Siis toodi lauda leib, mustikasepik, võid ja karulaugumajonees. Oi, mulle meeldib nende leib! See on nii hea, tummine, parajalt magus ja soolakas, pehme, soe ja imeliselt lõhnav. Karask jättis mind suhteliselt külmaks, aga see tuleneb sellest, et mulle ei maitse oder. Võid oli kolme sorti: tavaline, tilliga ja paprikaga. Minu südame võitis paprikaga - see oli nii siidine ja nii maitsekas. Karulaugumajoneesi sõin ma vist üksi, Arvo minu meelst isegi ei proovinud seda koos leivaga. Lisaks olid veel mingisugused linaseemnetest ja päevalilleseemnetest "krõpsud". Ma ei kujuta isegi ette, kuidas need tehtud olid, aga need olid väga head! Eriti koos maitsevõiga. 

Eelroog. Kuna Arvo valis "Tallkeelesüldi" (varssellerikeedis, juursellerikreem ja selleritolm), siis ma pidin oma varem välja valitud eelroa mõtte ümber mängima ja valisin "Sibulakonsomee" ("Kaaviar", pärlsibul ja küüslauk). Arvo maitses tallekeelesülti ilma lisanditeta ja arvas, et ta on täielikult ämbrisse astunud, sest ta tundis tugevat lambamaitset. Aga siis ta proovis panna kahvlile kõiki komponente korraga ja sai positiivse maitseelamuse võrra rikkamaks! Mina ütlen ainult nii palju, et ärge te seda konsomeed valige - ausõna - musta söögi söömine ei ole isuäratav ja maitse oli ka väga... võõras ning nende sibulatega oleks võinud midagi teha. Näiteks marineerida. 

Peale eelrooga toodi maitsevärskendaja, milleks oli punasesõstravaht. Nii hea! Ma oleks seda kohe eraldi söögina söönud :)

Pearoa valisime Arvoga sama  - "Veiseribi" (petersellijuurekreem, aedviljad ja punase veini kaste). Me ei pidanud pettuma - veis oli just nii hea, kui me lootsime. Ma ei ole kuskil mujal sanud nii pehmet, mahlast, suussulavat veist, kui Ammendes nüüd juba kahel korral. Kõik komponendid sobisid omavahel suurepäraselt kokku ja me nautisime oma pearooga täiega. 

Desserdid võtsime jällegi erinevad ja ega ma ei saa jätta mainimata, et ma käin oma söögiriistadega Arvo taldrikutes ka ja võin tõsimeeli öelda, et mõlemad magustoidud olid suurepärased, kümnest kümme. Arvo valis "Rabarber ja vaarikas" (rabarberihüüve, rabarberi-confit,  ja vaarikasorbee). Mina valisin "Šokolaad ja jogurt" (jogurti-mousse, šokolaadikreem ja jogurtitolm). Väga, väga head olid mõlemad magustoidud. Ma isegi ei tea, kumb parem oli, kas Arvo oma või minu oma - mõlemad olid nii head. 

Lõpetuseks toodi meile suupisteks veel kummalegi kolm kommi: tumeda šokolaadi trühvel, marmelaadikomm ja valge šokolaadi-pähklitrühvel. Nii nii head olid! Ma ei ütle kunagi heast kommist ära, ausõna :) Kahjuks Arvo ka ei ütle, nii et ma ei saanud tema omasid piistu panna. 

Võrratu õhtusöök mahedas suveõhtus elava muusika saatel - mis sellel pildil üldse võiks valesti olla? Edasi läksime Pärnu peale jalutama. Kõndisime lihtsalt vanalinnas ringi. Pärnu on nii ilus linn! Kõik need tohutud lilleamplid ja nikerdustega puumajad, munakiviteed ja lokaalide terrassid. Õhtu oli suhteliselt vaikne, nagu esmaspäeva õhtule kohaselt võikski olla. Me käisime Lime Lounges ja jõime kumbki ühe alkoholiga kokteili. Mina jõin "Mojitot" Ja Arvo jõi mingisuguse rummikoksi, mille nime ma ei mäleta. Mulle isiklikult maitsest Ammendes tehtud alkoholiVABA mojito rohkem. Alkohol ei ole minu teema. 

Kui me tagasi Ammende poole läksime, hakkas vihma natukene tibutama, aga õhtu oli soe ja vaikne ning nii hea oli Arvoga kahekesi seal olla ja mitte millegi pärast muretseda. Kohe mitte millegi pärast. Meie elu on olnud viimane aasta nagu keeristorm: nii palju asju on läinud valesti ja nii paljude asjade pärast oleme pidanud tundma muret ja nägema vaeva. Ja siis on selline 10.juuni õhtu ja Sa võid korraks oma seljakoti täielikult maha panna ja nautida teineteist. Ei ühtegi juttu lastest ja nendega seotud muredest, ei mingeid jutte sellest, millal ja kui palju Arvo kodus on, ei mingeid jutte eelseisvatest sündmustest - lihtsalt siin ja praegu.

Meie 20nda aastapäeva ja 2.pulma-aastapäeva tegi eriliseks üks täiesti uudne elus esimest korda ja küllap viimast korda tehtud pättus. Aga sellest ma ei saa kirjutada, isegi, kui mu blogi on privaatne. Märksõnad on iiveldus, pearinglus, värisemine ja rahu :))))

Homikul sõime veel a la cart hommikusöögi. Arvo sõi "Munapuder peekoniga" ja mina, kui paadunud pudrufänn sõin "Hommikupuder moosiga". Arvo munapuder oli väga hea, sest kui ta käis endale pasteedisaia tegemas, siis ma olin juba oma söögiriistadega tema taldrikus :)))) Peale a la carte oli ka buffe laud, kust sai nii soolast kui magusat. Ja sööki oli sel hommikul väga vaja....kohe väga. Märksõnadeks iiveldus, pearinglus, värinad ja rahu :)

Ja saabuski argipäev. Sõitsime Arvoga koju ja mõtlesin seal poolkivis olekus, et elu on ikka kummaline. Sul on olnud nii raske, nii kohutavalt raske, et Sa oled arvanud, et Sa ei vääri elu ja siis läheb 20 aastat mööda ja Sa oled kuskil villas armastatud abikaasaga ning Sul on tunne, et Sa ikkagi väärid elu.... Isegi, kui selles elus on raskeid asju, mida tuleb veel ületada, siluda, plaasterdada - Sa ikkagi väärid seda elu!

Aitäh, armas abikaasa, loodetavasti jäid Sa oma kingitusega rahule. Ja ärme siis oota järgmist 10 aasta möödumist, vaid saagu sellised kahekesi olemised meie aastapäeva osaks. Sest tead, mis? Me Sinuga oleme seda väärt!


Sinu Ennike