Ruthiga Suurupit avastamas

Aivar ja Kristiina Adamson viisid meid Suurupit avastama. Ilm oli meid soosinud ja nii me Ruthiga jälle teele asusime. Avastusretk algas ülemise tuletorni ekskursiooniga. Paksuseinaline tuletorn on ainuke põhikehandiga 18.sajandist säilinud tuletorn Eestis. Tuletornis on 123 astet ja vaaterõdult avaneb imeline vaade Tallinna ja Lohusalu lahele. Suurupi panga nukilt on tuledega signaale antud juba aastasadu. Tuletorni kohta oli tegu üsna väikese torniga, isegi hirmujudinaid ei tulnud üleval peale :)

Tuletorni teisel korrusel on üleval viimase majakavahi Helle Karese (1977-2004) siidimaali näitus erinevatest Eestimaa tuletornidest. Need on nii ilusad maalid, et ma ei osanudki enda jaoks lemmikut välja näha, seega näitan teile kõiki tema üleval olevaid töid. Ma olen üldse väga tähelepanelikuks muutunud erinevate maalide osas, sest ma tean, kui raske võib mõnikord seda edasi anda, mida oled soovnud anda. Ma ei tea, kas Helle oli õppinud kunstnik, aga tema tööd on küll väga professionaalsed. Ja mõelge ise - kõike seda siidi peale tehes! 

Ülemine tuletorn vaadatud, asusime teele. Grupp oli väga kirju: sportlikumad inimesed, vanamemmed sitsiseeliku ja tänavakingadega, üsna suurelt juba lapseootel naine, mõned noored inimesed ja siis meie Ruthiga. Ma ei oska meid kuskile seal kirjus seltskonnas paigutada, kui siis et me oleme aktiivsed kõndijad ja selline... lontsimine oli väga väsitav. 

Kõigepealt me laskusime ajalooliselt kallasrajalt asfaltile ja kõndisime kilomeetri jagu mööda seda asfaltit metsa poole. Tee peale ei jäänud muud vaatamisväärsust kui koer, kes käs ujumas. Siis me sattusime metsa, kus paiknesid igasugused sõjaaegsed ehitised või siis nende varemed. Mulle väga hullult need pinget ei paku, sest mul puudub side sõjaga (õnneks). Minu suguvõsa nii ühe vanema kui teise vanema poolt ei ole sõjast räsitud olnud ja seetõttu ma ei ole liiga sügavalt süüvinud igasugustesse nõukogudeaegsetesse sõjaehitistesse. Ruthile seevastu meeldis väga igal pool sees käia ja igast nurgatagusest veel edasi vaadata. Mina tundsin seal pimedates ja rõsketes ehitistes väga ebaturvaliselt ja tahtsin võimalikult kiiresti välja saada. Üks selline ehitis tekitas minus tunde, et ma olen lõksus ja ei saagi enam välja, sest me muudkui kõndisime ringiratast ja ma vist juba kaks korda jõudsin küsida paaniliselt Ruthi käest, et millal me välja saame? Mul oli tõsiselt vastik seal olla. Loomulikult on kõik sellised ehitised täis inimlooma kõige arutumat lagastamist. Ma ei suuda mõista, kuidas inimesest kasvab selline lontrus, et ta tassib kõik oma sodi metsa alla või ajaloolistesse varemetesse, kus käiakse ekskursioone tegemas. 

Inimese loodud laga

Siin, selle asja all, oligi see ringiratast kõndmine....

See oli nüüd selle matka rõske, pime ja hirmuäratav  osa. Looduskaunis Suurupi aga ei jäänud mul nägemata. Imelised paekaldad, rohelus, liivarand, kivirand, palju ilusad õitsevaid taimi. Meri oli sile nagu peegel. Maastik, millel kõndisime, oli äärmiselt mitmekülgne: pehmed metsarajad, mööda paekallast, liivarannad, kivide peal edasi liikumine. See on ikka hoopis palju rohkem väsitavam kui lihtsalt niisama kõndimas käimine. Minu isikliku arvamuse kohaselt on kõige raskem mööda kive minna, sest mõned kivid on lokusvad ja jalg võib vääratada ja võib haiget saada. Samuti pole liivarannas kõndimine kuigi kerge tegevus. Aga kogu kirju seltskond sai hakkama. Kiiremad ja sportlikumad liikusid Aivari rütmis, mis oli natukene kiirem ja Kristiina siis kõndis selle aegalsema osaga edasi, kuid kokku saime ikka lõpuks kõik ühes ja samas kohas. Kiiremad lihtsalt pidid jube palju passima koguaeg. 

Metsas oli üks ilmatuma suur haab, mis oli maha võetud ja kogu selle haava tüvest oli Hiiumaa vigursaagija Silver Treiman meisterdanud naisekuju, mis on nüüd ametlikult Suurupi vabadusesammas. Naisekuju hoiab kätt üleval ja ootab vaade suunatud merele. Kätte saab kinnitada tõrvikud, lillepärga jne. Taies ankurdati 1,5m läbimõõduga 0,5 m kõrgusele betoonalusele, mille ümber kuhjati 1,5 m ulatuses kivikangur. Sama paiga lähedusse paigaldati Võidupühaks ka lipumasti. Sümboolse tähenduse üle 2,5m kõrgusele kätt üleval hoidvale valgele naisele 2,5 m kõrgusel sambal, mis graniidi karva värvitud saab igaüks otsustada: kas on ta naine, kes ootab merelt oma rannakalurit; kas ema, kes saadab poja maailma avastama; kas tüdruk, kes ikka ootab laevahukuga merre jäänud venda; näitab randumiskohta piiritusevedajale; on lihtsalt hea haldjas rannal, kes tervitab mõõda sõitvaid laevu ja hüüab: Siin on ilus elada! 

Edasi sammusime alumise tuletorni poole. Tee peale jäi veel igasuguseid sõjaaegseid ajalooliselt vajalikke ehitisi, lootsisadam, tulejuhtimispunkt jne, millest ma midagi kirjutada ei oska ja vaevalt see eriti huvitav lugemine olekski. Lõpuks jõudsime lontsides alumise puidust sihttuletornini. Issand, kui armas alumine korrus sellel oli! See võiks vabalt minu suvekodu olla ja mul polekski rohkem vaja :) Tuletorn oli jällegi väike ja "kodune", aga konstrukstsioonilt vist siiski juba nii päevi näinud, et ülesse lasti ainult kümne kaupa. Vaade oli ilus, nagu ikka kõrgelt merele olla saab. 

Ka selles tuletronis oli kellegi fotonäitus üleval, aga ma kahjuks unustasin autori nimest pilti teha. Töid ei olnud palju, need mis olid, püüdsin pildile. 

See ei olnud foto, see oli maal

Ruth ostis meile tuletornide passid, kus sees on kõik Eestis avatud olevad tuletornid. Meil on nüüd uus challens - kõikide tuletornide juurde tuleb templid saada. kaks on juba olemas :) Ainult 26 veel :))))))

Ja siis me jätsime Ruthiga kõik lontsijad maha ja kõndisime vahvas tempos ülemise majaka juurde tagasi, sest iga kord, kui Aivar ütles, et me peame hoogu maha võtma ja teised järele ootama, tõusid mul kõik ihukarvad püsti. Ma olin sigatüdinenud sellest lonkimisest ja mu kõht oli nii tühi, et ma ei suutnudki enam millestki muust mõelda kui söögist.  Kuna rohkem ühtegi vaatamisväärsust meile teele ei jäänud, kõndisime Aivari lahkel loal omas tempos võiduka lõpuni. Matkale registreerudes oli kirjas, et matk on 10-11 km pikk, aga minu endomondo ja polar näitasid mõlemad, et matk oli 16km pikk. Kui Sa sellega arvestanud pole, siis võib ikka väga marutõbiseks muutuda lõpuks, sest kui ma oleksin seda teadnud, ma oleksin endale kotti pistnud paar õunagi. 

Ilm oli super ja matk lõpuks ikkagi oli ju ka vahva. Nägi palju nõukaaegsete lolluste varemeid, mis mind ei kõnetanud, aga loodus! Imeline! Isegi kõrvenõgesed ei rikkunud selle imelisust. Puuke ei saanud ja päikesepistet ka ei saanud. Ainult poolpikkade spordipükste tagajärjel oli mul koju jõudes sääremarjad punased ja kõik ülevalpool olev valge. Nüüd olen pidanud kaks päeva õues aelema, et olukorda kontrolli alla saada :)))) Eile, kui ma seal õues aelesin, siis ma mõtlesin, et kergem oleks minna solaariumisse.... 

Vapralt edasi, Ruth! 28. juuni saame teada, kui vaprad me siis ikkagi oleme. 16km lontsida on ikka köki-möki :)

Teie Ennike