Sebastiani Unistuste Päev

Võibolla te teate sellisest organisatsioonist nagu Minu Unistuste Päev. Selle organisatsiooni eesmärk on korraldada raskesti haigetele lastele unistuste päevi, et tuua haigusmuredele leevendust ja veeta üks selline päev, kui kõik mured jäävad ukse taha ja kogu päev on lapse päralt täidetud kõige sellega, mis lapsele võiks rõõmu tuua. 

Ühel päeval võttis minuga ühendust Janika ja sealt sai kõik alguse. Kohtusime alustuseks Minu Unistuste Päeva liikmetega Märjamaal, kus nad panid paberi peale kirja nii palju asju, mis meil selle tunni jooksul aega oli välja mõelda, mida Sebastianile meeldib teha. Neid asju on nii palju, sest Sebastian on väga mitmekülgne laps, kellele meeldivad erinevad tegevused, kogemused ja asjad. Ja siis nad hakkasid organiseerima ja olid väga salapärased ehk siis me ei teadnud lõpuni välja, mis kõik juhtuma hakkab. Mina ühte asja teadsin, sest Janika helistas mulle ja küsis igaksjuhuks üle, kas mõned asjad, mida nad on plaaninud, on ikka Sebastianile jõukohased teha - arvestades tema eripäradega. 

Eile kell 12 sõitis hoovi Tesla model SP90D Martiniga (milline auto! Luksvärk!) ja võttis meie pere kaasa ning me sõitsime Tallinnasse. Tesla sahises hoovi pealt minema ja päev võis alata. 

Esimene atraktsioon toimus Tallinna kõige uuema kaubanduskeskuse T1 katusel, kus on vaateratas, mille peale meid juhatati. Mina muidugi kartsin väga, sest see kõik oli nii kõrgel ja hirmus, et ma polnud kindel, kas ma ikka tahan sinna peale minna. Sebastian oli väga rõõmus ja nautis olukorda täiega. Vaatetornist on imelised vaated Tallinna peale. Iga külje pealt. Ja see ausõna ei ole üldse hirmus. Tegime ühe aeglase ringi ja kaks kiiret ringi, hõljusime maa ja taeva vahel. Sellel atrakstioonil sai alguse imeline päev Sebastiani jaoks. Minu ja Sebastiani jaoks oli see elu esimene kord vaaterattal olla ja võibolla me oleme kunagi valmis isegi Helsingisse lõbustusparki minema :)

Edasi kohtusime Allan Seliniga, kes on Eesti lepidopteroloogide seltsi juhataja, st tähendab siis tõeline putuka ja liblikakoguja ja asjatundja. Tema isiklik teaduslik kogu on pool miljonit isendit. Ta tõi ka Sebastianile kingituse - kaks liblikat Indoneesiast, raamatu liblikakogujatele ja veel ühe raamatu kiilidest. 

Allaniga läksime koos Butterfly Cardenisse. See oli selline troopilise kliimaga ruum, kus lendasid ringi erinevad troopilised liblikad. Üks suurem kui teine. Üks sõbralikum kui teine. Üks julgem kui teine. Liblikad nukkuvad seal ruumis klaasist kastides, kus on neile sobilik temperatuur. Näha saab seal selliseid liblikaid, mis Eestis ringi ei lenda. Kogus oli olemas ka maailma suurim liblikas. Liblikad lendasid mööda ruumi ringi, meil higi voolas, aga see oli nii äge kogemus, kuidas need suured liblikad Sinu peale lendasid. Me saime teada, kuidas sinna ruumi uued liblikad tekivad ja nägime kuidas ühest kookonist tuli parasjagu üks liblikas välja, kellel olid alles tiivad kortsus. Nagu Sebastiani rõõmuks lendasid liblikad koguaeg tema peale :) Selles toas oli 27 kraadi sooja, aga see oli hoopis teistsugune soojus. See oli selline niiske ja lämmatav, Robinil hakkaski halb. Ta ei saa loomaaias ka troopikamajas käia, sest tal hakkab sellest kohutavalt halb. Allan kutsus meid ühele vahvale üritusele Kuusikul 14. juunil ja me kavatseme sellest üritusest omal moel osa võtta :) Suured tänud Allanile, kes oli nii vahetu, nii armas ja nii entusiastlik ning et ta oli kohe valmis Sebastiani unistuste päevast osa võtma. Meil tekkis kohe selline tunne, et peame oma asjad kõik valmis seadma ja liblikakogumisele uue hingamise sisse puhuma. 

Kell kolm oli meile ette nähtud söögiaeg, aga kuna meil oli selleni veel aega, siis jalutasime Raekoja platsile ja vaatasime seal ringi. Eriti ilusa ilma tõttu oli rahvast väga palju, kuid eesti keelt eriti ei kuulnud. Ma tundsin end üsna eriliselt, sest me ei ole eriti käinud Eestimaa linnadega tutvumas, oli selline tunne nagu ei olekski Eestis. Raekoja plats oli  täis ka juba õhtul toimuva jalgpallisündmuse ostatrbeks riiki naasnud Iirimaa fänne, kes olid ennast kenasti joogiseks juba tõmmanud. Vanalinn ise on tegelikult nii ilus, tore oleks seal niisama jalutada, suveniire vaadata, kuskil terrassil lattet juua ja inimesi vaadata. Meie elame maal, meil ei ole seal isegi venelasi. Nii põnev on vaadata teiste riikide turiste, nende riietust, suhtlusmaneeri, seda, mis objektid neid huvitavad, mille najal või taustal nad end fotografeerida lasevad. 

Oli aeg lõunat süüa. Silvia oli meie jaoks välja otsinud restorani Butterfly Lounge. Seadsime end õueterassile varjude all sisse ja võisime tellida kõike, mida iganes soovisime. Sebastian nägi kohe, et tema saab tellida endale "Krõbedad kanatiivad kogukate friikartulitega", Robin valis seekord tagasihoidlikult "Koorese pasta peekoni ja murulauguga". Arvo kui paadunud veise fänn tellis "Veiselihapurgeri" (lihaveis, friikartul, käsitöökukkel, cheddari juust, majoneesikaste, värske salat, soolakurk, tomat, peekon) ja mina eelistasin seekord lindu ehk "Õrnsuitsu pardifileed" (Pardifilee, köögiviljawok, toortatar, suhkruhernes, rukola, redis, granaatõun, balsamico). Eelroaks tellisime "Lihavalik" (pardifilee, crudo sink, salaami, chorizo, linnumaksapatee, soolakurk, sibulamoos, marineeritud šampinjonid, viinamarjad, isevalmistatud näkileib, grissini), aga selle oleks võinud vabalt tellimata jätta, sest praed olid nii suured. Mina optsimistlikult tellisin ka desserdi: "Jäine toorjuustukook maasikamoosi ja värskete marjadega". Samuti lasin ennast üllatada alkoholivaba kokteiliga. Issnad, kui head söögid olid! Ja kook! Ja üllatuslik kokteil! See lihavaagen oli üüratu, me ei jaksanudki seda ära süüa. Minul jäi pool praadi ka järgi, sest kõht oli lihtsalt nii täis. Mulle meeldis eriti, et nad pakkusid käsitsi ja isevalmistatud friikartuleid. Sebastian sõi kõik oma 11 kanatiiba ära :))))) ja kartulid ka - ma ei tea, kuhu ta selle söögi paneb oma kribukehas :)

Minu Unistuste Päeva tiimil oli Sebastianile ka kingitus. Nad kinkisid talle Eesti koondise nimelise ja Sebastiani numbriga pluusi, Mart Poomi isiklikud kindad allkirjaga ja Mart Poomi pühendusega elulooraamatu. Silvia oli algul tahtnud lihtsalt kindad osta, aga Mart Poom ütles, et mis osta? Minu kindad saab! Kas te oskate endale ette kujutada seda rõõmu ja uhkust? Mart Poomi kindad ilutsevad nüüd Sebastiani toa seinal.

Ja siis oli päeva kulminatsioon. Eile oli Eesti ja Põhja-Iirimaa kohtumine A le Coq areenal. Sebastian viidi meie juurest ära kell viis ja siis see juhtuski. 18:45 sammus Sebastian peakohtunikuga kõige ees A le Coq areenale ja tõi platsile mängu palli. Teda näidati minuti jagu televiisoris. Hümni tseremoonia oli lihtsalt nii pidulik ja nii kogemuslik, et isegi Sebastianit lihtsalt vaadates oli tunda, kuidas tal oli uhke tunne. Seda juhtub haruarva, kui laps saab platsile saata peakohtuniku. Tavaliselt tuleb peakohtunik platsile üksi kõige ees palliga, aga seekord..... Oli see meie laps! Mu süda hüppas sees rõõmust ja Janika trükkis mulle messingeri, et ta nutab :) See oli nii ülev tunne, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Mul oli nii südamest hea meel, et Sebastian sai midagi sellist kogeda. Peale hümni tseremooniat juhatati Sebastian meie juurde, kus me saime vaadata väga head jalgpalli. Kahju muidugi, et Eesti kaotas, aga Eesti koondise auks tuleb öelda, et nad tegid tõesti ilusa mängu. Lihtsalt õnne polnud ja kuskil maal osadel meestel sai jõud otsa. Vaatamata sellele oli mäng väga, väga huvitav ja emotsionaalne. 

Peale mängu lõpuvilet kohtusime teise värava juures Evega, kes viis Sebastiani koos Evertiga (üks tiimi liigetest) kohtuma koondislastega. Sebastian kohtus Kostja, Poomi ja Leppmetsaga. Mina seda kogemust pealt ei näinud, aga Sebastiani näoilmet vaadates võib vist aimata, mida ta tundis :) Tsiisas, meie laps Kostja, Poom ija Leppmetsaga!!!! Tundub ebareaalne. Ma ei usu, et tal veel kunagi elus sellist kogemust tuleb.

Minu Unistuste Päev! Janika, Silvia, Evert, Allan, Martin! Kuidas teid kõiki ära tänada? Kuidas teile teada anda, millised ülevoolavad emotsioonid meie peret valdasid ja valdavad ikka veel? Te tegite midagi, mida me ei oleks mitte kuangi osanud uneski ette näha! See kõik, mille te tegite - see on sõnulseletamatu. Ühe korra elus, ühe päeva selles 13 eluaasta elus sai Sebastian teha selliseid asju, millest osasid meie ise ei oleks mitte kunagi talle võimaldada suutnud. Teie tiim on imeline, teie teod on imelised! Teie hinged on imelised! Te aitate lapsi, kellel on nii palju muresid ja ma usun, et iga selline päev tekitab teis tunde, et te olete kõikvõimsad, kui oma jõud ühendate. See, mida te Sebastiani heaks tegite, on nii suur ja nii ilus, et ma ei oskagi selle tähtsust sõnadesse panna. Mul on nii hea meel, et meie pere elus on olemas üks tiim, mille otsas on Janika ja ma loodan, et me suhtleme ka edaspidi ja te hoiate oma aidatud lastel ikka ingelikkult sooja silma peal :) 

Suur, suur aitäh kogu tiimile! Kõigile, kes selle päeva kordaminekule kaasa aitasid. Ka kõigile neile, kes jäid kulisside taha, kuid ilma kelleta poleks neid asju juhtuda saanud. Meie tänu on piiritu!

Teie Ennike