Üks väga eriline ja emotsioonidest tulvil päev

21.06.2019
See ei ole tavaline, et keegi mulle kell 7 hommikul kirjutab messingeri, et kas Sul ratas on? Muidugi on. Ma läbi une suutsin isegi kirjutada, et on. Ja siis juba tuli küsimus, et lähme sõitma? Ma kissitasin silmi ja ei saanud päris hästi aru, et mismoodi? Praegu? Praegu jah! Olgu, anna mulle 15 minutit aega, sest ma ju tegelikult alles magasin. Maret oli lahke tüdruk, andis lausa 30 minutit aega :) Ronisin koikust välja, jätsin mehe sinna norskama ja otsisin, püüdes võimalikult vähe lärmi tekitada, mis muidugi tekib kohe iseenesest, kui Sa püüad seda mitte teha, et mu meesinimesed ikka saaksid rahus magada. Vahepeal piilusin telefoni, Maret kirjutas, et võta trikoo kaasa. Eeeeemmm....külm? Vesi? Hommikul  kell pool kaheksa? Ma mõtlesin küll, et jääb ära. Rattaga võin sõita, aga ma küll kuskile külma jõkke hommikul kell kaheksa ei roni! Panin trikoo selga. 

Sõitsime rahulikus tempos Maretiga Tolli külaplatsile, mis minu kodust on 9,5km kaugusel ja muidugi ma ronisin sinna külma jõkke, sest muudmoodi see ei oleks saanudki olla. Sest mina ei ole mingi tossike, kes vaatab pealt, kuidas üks vapratest ronib jõkke ja teine siis .....vaatab? Ei, ma olin esimesena jões ja esimesena peadpidi vee all. Ja oi kui kuramuse hea see oli! See jahutav vesi ja hommikupäike ninaotsa paitamas! Vahepeal pingiserval kohvi joomine ja siis veel üks suplus jões. Kas üks päev saaks veel paremini alata? 

Kui üks hommik algab nii ägedalt, ei saakski muudmoodi, kui et päev läheb järjest paremaks!  Kell 14.00 toimus Rapla kultuurimajas meie armsa Robini gümnaasiumi lõpuaktus. Eelmine septembri lõpp ma sain aru, et kui me kohe midagi ei muuda, siis see poiss küll juunis lõputunnistust ei saa. Istusin aga Robini voodiservale ja laotasin laiali enda peas oleva plaani, sellest, kuidas Robin võtab Märjamaa Gümnaasiumist oma paberid välja ja läheb Rapla Täiskasvanute Gümnaasiumisse.  Esialgu tundus kõik hästi laabuvat, Robin käis ilusasti koolis, tegi kodutöid, aga jaanuaris mulle tundus, et ta kuidagi vajus ära. Tal polnud justkui mingisugust motivatsiooni midagi teha. Käis tööl, teenis raha, oli Arukülas, koolipäevad muutusid kas väga lühikeseks või üldse olematuks. Kaks kuud tagasi ma arvasin, et tal jääb gümnaasium see aasta lõpetamata, aga nagu Robini puhul ikka - nina on vee peal. Raske oli see  lõpp, väga raske. Nii talle kui ka mulle, sest ma saladuskatte all võin öelda, et ma olen sel kevadel ikka päris palju koolitöid ära teinud, aga kui ma istusin seal saalis ja Robin oma tunnistusele järgi läks, siis ma olin  nii õnnelik. Õnnelik selle üle, et ausõna - me saime hakkama!  Meie koos! Robin ujub alati veepinnale tagasi ja kasvõi viimasel minuti, aga saab tehtud.  Kusjuures tunnistus pole sugugi nii kehva, kui mulle endale ettekujutuses tundus, keskmine hinne on 3,54 - nina vee peal. Aga poiss, et Sa teaks - meie peale võid Sa alati loota! Sinu isa aga pühenda Sulle sellised read:

„Kallis poiss!

Ma tahaksin, et Saelaksidaustades kolme põhimõtet.

Esitekspõhimõtet, millelseisabkogumoraal: ära tee teisele seda, midaSa ei tahaendaletehtavat.

Teisekstahaksin ma, et Sasedahoidumisepõhimõtet ka temaaktiivselkujul oma juhtnöörikspeaksid: tee teisele jõudumöödaseda, midaSatahaksid, et teine sinuleteeks.

Kolmandakstahaksin, et Sa ei unustaks: rohkemteada on rohkemevida.“

„EsimenepõhimõtetakistabSindkujunemakshalvaks.
Teine annabSullevõimaluse olla võimalustmöödahea.
Kolmas ei laseSuljäädarumalaksega saada asjadeorjaks.“

Usu, Su paps teab, mida ta räägib. Tema sõnade järgi elades võid kindel olla, et oled õigel teel - usun, et ta on Sulle seda isaks olemisena tõestanud. Samuti abikaasana, õppijana, töötegijana - Sul on, keda eeskujuks võtta.

Robini kaitseingel lõpuklassis :)

Me oleme Sinu üle uhked!

Kas te teate, kui palju eile sooja oli? 28 kraadi. Teel Raplasse andis minu auto konditsioneer otsad. No mis see Rapla ots ikka ära ei ole, elab üle eksole? Aga meil oli vaja otse Raplast sõita edasi Peedule (mis asub Tartumaal) ja see ei olnud eriti meeldiv sõit. Meil oli Anne ja Monikaga kokku lepitud, et me kohtume Peedul ja maalime kõik koos. Sõitsime muudkui  Tartu poole, Arvo näppis  konditsioneeri sisse ja välja lülitades, aknaid avamas ja sulgemas, ohkimas ja hädaldades, kuidas ja miks see konditsioneer just täna pidi otsa saama? Palju  ei olnudki vaja sõita, umbes 200km :))))

Jõudsime Peedule, kus meid võtsid vastu Anne ja Monika ja ..... väikesed Mowglid :)))) udusulised kanad ja kass. Anne nägi nii armas välja oma presidenti vastu võtmise kleidiga ja nad Monikaga omavahel muudkui panid üksteisele puid alla. St siis ütlesid üksteisele midagi krõbedat. Naljatades. Väikeseid lapsi oli kolm: Emma, Minna ja Tuudur ja natukene suuremaid lapsi üks: Mi. Mul oli vahepeal selline tunne, et need kolm last on kloonitud ja neid on mingi 13 vähemasti seal õue peal, üks maasikasem kui teine. Meil oli Monikaga kokku lepitud, et me maalime kõik koos. See vist oli põhiliselt Arvo jaoks nii kokku lepitud, sest Arvo on või oli kunstiteraapia osas üsna skeptiline ja ta päris hästi ei ole mõistnud, kuidas maalimine võiks aidata postraumaatilise stressihäire korral. Ega minagi täpselt ei tea, mis see kõik minuga tegema peaks, aga mulle meeldib Monikaga maalida - ju see siis ikkagi on positiivne ja vajalik. Monikal oli kaasas kõik maalmiseks vajalik ja lisaks umbes kolm paari "abikäsi", kes koguaeg edasi-tagasi siblisid ja sehkendasid.

Milline uhke ja kaunis disainerkleit! 

Sellised jooksevad Anne õue peal ringi :)

Monika jutustas meile ühe loo indiaanipoisist, kes oli sündides saanud endale lihtsa nime "Poiss", aga kes igatses endale päris oma uhket nime  - nagu iga indiaanlane endale välja teenib. Isa ütles talle, et ta peab varahommikul tulema nendega jahile ja laskma oma elu esimese piisoni vibust maha. Poiss läks jahile ja silmas piisonit, kes oli väga tema ligidal ja ta tõmbas oma vibu vinna, kuid siis nägi, et piisoni juures tõuseb tuikudes püsti pisike piisonivasikas ja ta lasi vibu alla, öeldes isale, et ta ei saa seda teha. Isa ja poeg suundusid koju tagasi, kus Poiss oli kohutavalt kurb, et ta ei saagi endale uhket nime, sest oli liiga arg olnud piisonit tapma. Ta mõtles, kuidas tal pole selles kogukonnas enam kohta ega uhkust olla ning ta mõtles öösel põgeneda mägedesse, et elada seal üksi oma lihtsa nimega. Ta mõtles seda teha kohe sel samal ööl. Ta ei tahtnud ka nimetseremoonial osaleda, aga isa ütles, et see on vajalik. Kui nimetseremoonia pihta hakkas ja üks poiss endale eriti uhke ja ilusa nime sai, oli kord Poisi käes. Poisil süda tagus sees ja ta oleks tahtnud maa alla vajuda, kui isa ütles, et Poiss nägi suurt piisonit, keda ta oleks saanud rahumeeli maha lasta, kuid ta ei teinud seda. Rahvas ümber lõkke hakkas pahaselt mõmisema. Isa tegi käeviipe ja palus vaikust. Ta ütles, miks Poiss piisonit ei tapnud ja nurin muutus veelgi suuremaks, kuid pealik peatas selle öeldes: "Sa oled ravitseja! ja Sinu nimeks saab Piisoni Vend!"

No midagi sellist Monika rääkis, mul oli vahepeal teda üsna raske jälgida, sest jälgida oli väga palju muud. Nüüd me pidime igaüks mõtlema mingisgusele hetkele selles loos ja maalima selle hetke emotsiooni paberile. Kasutada tohtis ainult kolme värvi. Kõik maalisid, igaüks oma nurgas. Isegi pisike Tuudur maalis :) Täpselt ei tea, mida, aga minule tundus, et lõket :) Siis, kui igaüks oli oma emotsiooni paberile pannud, tuli töid vahetada ehk siis igaüks sai teise töö ja pidi seal emotsiooni tabama ja seda jätkama. Ja kui siis see ring sai ka tehtud, tuli jälle töid vahetada ja siis võis juba ka asju, inimesi, loomi maalida. Seda, mis Sinu meelest sellest emotsioonist välja kasvab.

Oioi, kuidas mulle ei meeldinud enda tööd ära anda ja teise oma tegema hakata! Mina ei osanud teise töö emotsiooni lugeda ja seda edasi arendada... See oli liiga raske minu jaoks. Aga tegema pidi. Lõppkokkuvõttes tulid väga omanäolised tööd. Mina näiteks viimases töös võtsin värvi ära ja kujutasin ette, et seal kuskil on mäed, kuhu Poiss saab põgeneda, kuigi töö algne autor oli mõelnud hoopis sellele hommikule, mil Poiss koos isa ja teiste indiaanlastega koos metsa jahile läks. Ma ei teagi, mis minu tööst välja tuli, aga minu esimene emotsioon oli see, kuidas Poiss ei tahtnud lõkke juurde nimepidustustele minna. Monika kirjutas mulle nii: " Aga kuule, sa tabasid ju maalides täistabamuse - kui Sebastian maalis hommikuse preeria, siis need mäed olid ju preeria taga! Kihvt!!! Ja sinu algne mõte poisist, kes ei taha peole minna - Anne muudab selle helgemaks ja toob poisi välja, aga - Sebastian peidab selle poisi jälle ära. Seega tabas ka tema ju seda sinu esimest meeleolu! Niii äge!"  Niiet...võibolla midagi ikkagi läks õigesti ka :) Mul on jube hea meel enda Sebastianist, kes aasta tagasi poleks eladeski olnud nõus seda kaasa tegema, aga aasta Waldorfkoolis on imet teinud ja kunst ei olegi enam nii kole, paha, hirmus, õudne, ma-ei-oska-ju. Aitäh Monikale selle raamist väljas kunstiteraapia eest - see oli selle hooaja viimane kohtumine. Ma loodan, et me peale puhkust  jätkame sealt, kus meil pooleli jäi.

Anne tegi ettepaneku ujuma minna. Me etteaimavalt võtsime Sebastianil ujumispüksid kaasa (huvitav, miks me endale ei võtnud ujumisriideid kaasa? - kas see ongi see Keenjus, millest Elsa rääkis raamatus"Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust (Bachman)?). Igatahes käis Anne koos oma pesakonnaga ja Sebastian selle kuuma päeva lõpetuseks jões ujumas ja siis me poole üheksa paiku õhtul hakkasime Peedult koju tagasi sõitma. Vahepeal (peale kunsti ja ennem jõe äärde minekut) rihtis Monika oma autoga meie auto ära (ära muretse Monika, ma ise alles rihtisin ka enda auto ära, nüüd ongi hea - ta saab teisele poole ka tuttuue tuleklaasi :) ).

Oli emotsioone täis päev. Kõik puhtalt positiivsed emotsioonid (no autoga jamad välja jätta). Sõitsime muusika kuulamise mängu mängides kodu poole ja mõtlesime igaüks oma mõtteid ja elasime läbi oma tundeid. Milline päev minu jaoks! Nauding, rõõm, uhkus ja õnn, taaskohtumisrõõm, pisut hirmu ja teadmatust, oskamatust, maasikad ja soe suveõhtu, paljajalu ja tänades Jumalat, et minu lapsed on juba suured. Mul vist ei oleks jõudu ega jaksu nii väikeste lastega praegu igapäevaselt tegeleda.

Aitäh kõigile, kes selle päeva kujunemisele kaasa aitasid - ma sain vähemasti kolm plaastrid oma hingepiinadele peale panna ja see on suur asi. Anne ütles, et me kõik koos peame looma nii palju positiivseid emotsioone, et kõik negatiivsed mälestused saavad positiivsed hetked endale peale. Me töötame selle nimel. Peaaegu iga päev, kui näiteks juulikuu kalendrit vaadata :)))))

Ma loodan ikkagi Annega sel suvel veel kohtuda, sest ta lubas, et me näeme see aasta suvel ka, kuna hetkel on see hädavajalik.

Aitäh kalli eest, Anne :)




Teie Ennike