Oi, kui kiiresti on poolaasta jälle mööda lipsanud! Niimoodi, et ei saanud arugi, kuhu kadusid kõik need kuud. Kui palju tegemisi ja toimetamisi, kuid selle kõige keskel ikka koolitööd ka. Ei ole olnud lihtne poolaasta käsitöö seisukohalt võttes, sest nagu te juba teate, siis see käsitöö tund on ikka närukaelade närukael. Ma siis olen püüdnud sellest halvast välja võluda parimat ja tulemuseks võin öelda, et no kõige halvemini mul ka läinud ei ole :)
Poolaastat alustasime heegeldamisega. Alguses heegeldasime näpuga ja see ei valmistanud Sebastinaile erilisi raksusi, aga siis kui mängu tuli heegelnõel, siis läks asi untsu. Ahelsilmus veel, aga kinnissilmus tundus pisut nagu hiina keel. Ma siis kannatlikult tema käsi suunates õpetasin oma pojale nelinurkselt heegeldamist (nurgas kasvatamisega) ja kuulasin hädakisa, kuidas ükski tema tennikaaslane ei pea heegeldama! Pange mind tavakooli! Ootasime Sebastianiga mõlemad, millal see hinge- ja ihupiin lõppeb ning Liivi ütleb, et pajalapp on juba suur küll ja aitab nüüd. Ta lootis alguses eriti naiivselt, et me heegeldame kassile padja :))))) Jee right! Pjalapi mõõdud olid tagasihoidlikud 10x10 :) Ja kui täna talle öelda, et heegelda üks ahelsilmus, siis tõenäoliselt ta peaks mind pidalitõbiseks ja eraldaks meid ruumiliselt.
Kuna me vaevlesime selle heegelnõela otsas kuu aega, andis Liivi meile vahepeal natukene kergema ülesande. Pidime etteantud materjalidega ja tehnikaga valmistama helkurid. Kasutasime šabloonina piparkoogivorme, kuna neid oli kahte erinevat suurust sama kujundit. Kogu tööprotsess seisnes selles, et tuli vildist ja helkurkangast välja lõigata südamekujulised tükid ja siis helkurkangas triikida vildi külge. Esteetilise ilu pärast tikkisime eelpistega helkurkanga südame vabalt valitud tooniga serva mööda üle ka. Nüüd tuli kaks vildikujundit omavahel kinni õmmelda, selleks kasutasime sämppistet. Natukene panime heiet ka sisse, et jääks paremini vormi hoidma. Lõpetuseks punusime punupantsina helkuri paela ka. See töö läks kiiresti ja ladusalt ning meeleolu oli hea ja koolivahetust ei nõutud :D
Mõttetuid asju Sebastian ei salli ja selleks oli sel poolasstal munasoojendaja, sest esiteks - ta ei söögi üldse muna ja teiseks - pere sööb muna külmalt. Sellest johtuvalt - milleks meile neli munasoojendajat? Tööprotsess oli lihtne. Tuli panna suur hunnik heiet munakujulise palli ümber ja siis see vanaks jäänud suka sisse toppida ja sukale sõlm sisse sõlmida. Selliselt käituda neli korda (jumal tänatud, et mul ei ole kaheksaliikmleine perekond - või noh on küll 8 liikmeline, aga kassid samuti muna ei söö ja rottidele soe muna ei meeldi :) ) Siis panime selle suka pesumasinasse alguses villapesuprogrammiga, aga see ei teinud midagi ning siis tegin täitsa julma ja panin tavapesuga 40 kraadiga need munad pesema. Pestud, kuivatatud, suka seest välja koogitud erivärvilised munasoojendajate alged. Sebastian lõikas terava otsteliste kääridega munasoojendajatele praod sisse ja tekkinud servad õmblemise sämppistega üle. Mõttetu. Sebastiani arvates.
Mis me nende soojendajatega peale hakkame? Kes seda teab....
Siis tegime natukene nõelviltimist ehk siis viltisime pildi. Villalehele erinevat värvi heiet kasutades vitisime kumbki oma pildi. Ma vahepeal pidin ikka natukene abistama ka, sest töö ei liikunud edasi nii kiiresti kui Sebastian oleks soovinud. Käsitöö kaks tähtsat sõna on: speed and power! Haamrit mul anda ei olnud, aga nõelu läks katki kaks tükki, sest viha on see, mis kannustab. Kiiremini lõpp-eesmärgini jõudma. Kuid kiiresti ja vihaga purunevad nõelad. Pilt tuli ilus ja kevadine. Ma ei tea ainult, mida meie piltidega edasi teha. Ära raamida ja seinale panna? Sahtlipõhja.... Sebastian ise sellest tööst kuigi vaimustuses ei ole. Pidi mõttetu olema, aga seda on enamus käsitöö asju. Ja absoluutselt täietsi siiralt ei suuda ta ära imestada, KUIDAS ma saan vabatahtlikult teha käsitööd?!
Liivi võttis vahepalaks hirmus lihtsa kahevärvilise näpupaela punumise, mille ta õpetas ise Sebastianile selgeks, sest minu ajukäärud seda vastu ei võtnud. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas see käib, kuna kaks kätt pidid koostööd tegema ja minu ajukeerud, mis on juurikaid täis, ei saanud sellega hakkama. Sebastian haaras oskuse üsnagi kiiresti ja paari tunniga oli tal näpupael valmis, et edasi minna selle õppeaasta KÕIGE hullema töö juurde.
Selle õppeaasta vaieldamatult kõige raskem ja hullem töö oli kudumise õppimine. Waldorfkoolis hakkavad lapsed kudumist õppima juba I klassis ja V klassis koovad kõik endale sokid. Sebastian alustas käsitöö õppimisega V klassis ja ilmselgelt ta sokkideni ei jõudnud. Me tegelikult ei jõudnudki kuhugi, sest see ei olnud kudumine, mida me tegime. Sebastiani käed lõnga ja varrastega ja minu käed tema käte otsas ja siis püüdsime silmuseid luua. Silmuste loomine vardale ei olnud talle raske, aga parempidi silmus oli ikka täietsi kohutav protsess. Mõneti võibolla mõistan teda - ta pidi kasutama nr8 vardaid ja trikoopalea - äkki väiksemate vahenditega oleks asi selgem ja kergem olnud? Igatahes kudusime sellisel minu käed Sebastiani käte peal valmis mingisuguse tüki (7x7 äkki), aga see käis küll läbi viha ja vaenu. Ma ei kujuta ette, kui me jõuame vasakpidise silmuse juurde....mis siis saab? Ma arvan, et ma võtan talle koduõpetaja :D
Tegelikult oli Sebastian õppeaasta vältel väga tubli. Oli kergemaid ja raskemaid töid, eks oli viha ja pahameelt ka, aga asjad, mis ta valmis sai, on ikkagi päris oma käega tehtud ja ei ole sugugi viletsad. Minu meelest on ta väga tubli olnud ja areng on ka olnud väga suur! Ma olen tema üle uhke, sest ma tean, kui raskelt kõik on tulnud. Ma ei saa pugeda ainult selle varju ka, et Sebastianile ongi käelised tegevused rasked, sest palju on kinni ka tahtes ja viitsimises. Ja selles, et ta päris hästi ei saa aru, miks ta neid asju tegema peab, kui tema trennikaaslased ei pea?
Esimene õppeaasta Waldorfkoolis on läbi. Minul siis tema käsitöö õpetajana. On pisaraid olnud ja ahastust olnud, kuid enamasti on ikka nalja ja naeru olnud, sest Sebastian ei oska kaua vihane olla. Uuel õppeaastal uued tuuled :) vardad ja nõelad ja kangad ja heied ja ....täisvärk! Nüüd puhkame südamerahus - oleme selle sajaga välja teeninud!
Teie Ennike
Poolaastat alustasime heegeldamisega. Alguses heegeldasime näpuga ja see ei valmistanud Sebastinaile erilisi raksusi, aga siis kui mängu tuli heegelnõel, siis läks asi untsu. Ahelsilmus veel, aga kinnissilmus tundus pisut nagu hiina keel. Ma siis kannatlikult tema käsi suunates õpetasin oma pojale nelinurkselt heegeldamist (nurgas kasvatamisega) ja kuulasin hädakisa, kuidas ükski tema tennikaaslane ei pea heegeldama! Pange mind tavakooli! Ootasime Sebastianiga mõlemad, millal see hinge- ja ihupiin lõppeb ning Liivi ütleb, et pajalapp on juba suur küll ja aitab nüüd. Ta lootis alguses eriti naiivselt, et me heegeldame kassile padja :))))) Jee right! Pjalapi mõõdud olid tagasihoidlikud 10x10 :) Ja kui täna talle öelda, et heegelda üks ahelsilmus, siis tõenäoliselt ta peaks mind pidalitõbiseks ja eraldaks meid ruumiliselt.
Kuna me vaevlesime selle heegelnõela otsas kuu aega, andis Liivi meile vahepeal natukene kergema ülesande. Pidime etteantud materjalidega ja tehnikaga valmistama helkurid. Kasutasime šabloonina piparkoogivorme, kuna neid oli kahte erinevat suurust sama kujundit. Kogu tööprotsess seisnes selles, et tuli vildist ja helkurkangast välja lõigata südamekujulised tükid ja siis helkurkangas triikida vildi külge. Esteetilise ilu pärast tikkisime eelpistega helkurkanga südame vabalt valitud tooniga serva mööda üle ka. Nüüd tuli kaks vildikujundit omavahel kinni õmmelda, selleks kasutasime sämppistet. Natukene panime heiet ka sisse, et jääks paremini vormi hoidma. Lõpetuseks punusime punupantsina helkuri paela ka. See töö läks kiiresti ja ladusalt ning meeleolu oli hea ja koolivahetust ei nõutud :D
Mõttetuid asju Sebastian ei salli ja selleks oli sel poolasstal munasoojendaja, sest esiteks - ta ei söögi üldse muna ja teiseks - pere sööb muna külmalt. Sellest johtuvalt - milleks meile neli munasoojendajat? Tööprotsess oli lihtne. Tuli panna suur hunnik heiet munakujulise palli ümber ja siis see vanaks jäänud suka sisse toppida ja sukale sõlm sisse sõlmida. Selliselt käituda neli korda (jumal tänatud, et mul ei ole kaheksaliikmleine perekond - või noh on küll 8 liikmeline, aga kassid samuti muna ei söö ja rottidele soe muna ei meeldi :) ) Siis panime selle suka pesumasinasse alguses villapesuprogrammiga, aga see ei teinud midagi ning siis tegin täitsa julma ja panin tavapesuga 40 kraadiga need munad pesema. Pestud, kuivatatud, suka seest välja koogitud erivärvilised munasoojendajate alged. Sebastian lõikas terava otsteliste kääridega munasoojendajatele praod sisse ja tekkinud servad õmblemise sämppistega üle. Mõttetu. Sebastiani arvates.
Mis me nende soojendajatega peale hakkame? Kes seda teab....
Siis tegime natukene nõelviltimist ehk siis viltisime pildi. Villalehele erinevat värvi heiet kasutades vitisime kumbki oma pildi. Ma vahepeal pidin ikka natukene abistama ka, sest töö ei liikunud edasi nii kiiresti kui Sebastian oleks soovinud. Käsitöö kaks tähtsat sõna on: speed and power! Haamrit mul anda ei olnud, aga nõelu läks katki kaks tükki, sest viha on see, mis kannustab. Kiiremini lõpp-eesmärgini jõudma. Kuid kiiresti ja vihaga purunevad nõelad. Pilt tuli ilus ja kevadine. Ma ei tea ainult, mida meie piltidega edasi teha. Ära raamida ja seinale panna? Sahtlipõhja.... Sebastian ise sellest tööst kuigi vaimustuses ei ole. Pidi mõttetu olema, aga seda on enamus käsitöö asju. Ja absoluutselt täietsi siiralt ei suuda ta ära imestada, KUIDAS ma saan vabatahtlikult teha käsitööd?!
 |
| Sebastiani töö |
 |
| Minu töö |
Tegelikult oli Sebastian õppeaasta vältel väga tubli. Oli kergemaid ja raskemaid töid, eks oli viha ja pahameelt ka, aga asjad, mis ta valmis sai, on ikkagi päris oma käega tehtud ja ei ole sugugi viletsad. Minu meelest on ta väga tubli olnud ja areng on ka olnud väga suur! Ma olen tema üle uhke, sest ma tean, kui raskelt kõik on tulnud. Ma ei saa pugeda ainult selle varju ka, et Sebastianile ongi käelised tegevused rasked, sest palju on kinni ka tahtes ja viitsimises. Ja selles, et ta päris hästi ei saa aru, miks ta neid asju tegema peab, kui tema trennikaaslased ei pea?
Esimene õppeaasta Waldorfkoolis on läbi. Minul siis tema käsitöö õpetajana. On pisaraid olnud ja ahastust olnud, kuid enamasti on ikka nalja ja naeru olnud, sest Sebastian ei oska kaua vihane olla. Uuel õppeaastal uued tuuled :) vardad ja nõelad ja kangad ja heied ja ....täisvärk! Nüüd puhkame südamerahus - oleme selle sajaga välja teeninud!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar