Kirivöö kudumise raamid

Kui ma oma esimese kirivöö Mareti raami peal valmis sain, siis ma hõiskasin seal lõpus, et armas Arvo teeb mulle minu isikliku raami. Maret siis hõiskas ka, et ta võtaks ühe raami ja siis hõiskas Age, et temalgi oleks raami vaja :) Armas Arvo ütles, et vaata, et keegi rohkem midagi ei ütle, sest ta pole ju mingisugune raamimeister, ta on töömaade juhataja. Eksole. Vaatab ja arvutab ja kontrollib ja tellib ja...see on tema argipäev. 

Arvo on olude sunnil aegajalt pidanud nädalavahetuseks Soome jääma. Siis ta aga ei arvuta, kontrolli, ega telli - need on väga head päevad näiteks raamide tegemiseks.  Kuna Arvo ei ole mingisugune niisama passija, siis ta võttis ühel sellisel nõmedal nädalavahetusel selle raamiteo ette. Pidi kodust Mareti raami kaasa võtma ja siis selle järgi tegema, aga raami unustas muidugi koju. Ma siis telefoniteel võtsin vajalikke mõõte ja saatsin fotod ning Arvo hakkas tööle. Terve päev läks nende pulkade lihvimiseks ja raami kokkupanekuks. Ta natukene ikka siunas ka mind, et ennem, kui Sa midagi kellelegi lubad, mida tema tegema peab, küsi ikka üle, kas ta on nõus tegema :) Aga see oli selline naljaviluks ja kiidusooviks rohkem. Kiitsin, ausõna kiitsin. Kiidan veel - väga ilus töö, kallis!

Arvo tõi raamid ja väljalõigatud noad ja piiritsad koju ja siis panime need magamistoa nurka ootama seda päeva, kui mina ennast kokku võtan ja nende poolikute raamidega edasi töötan. Kuna mul on ju koguaeg sada asja pooleli, siis ma pidin ekstra päeva broneerima, et nüüd ma ausõna lähen nende raamidega edasi. Minu asi oli raamid, noad, ja piiritsad ära lihvida (60-se ja 80-se paberiga) ja lakkida. Käkitegu onju? On ta jee.... Proovi sa lihvida sealt pulkade vahelt ja käed on koguaeg mustad, lakised, tolmused. Paber ei ole minu teema, puit on natukene rohkem, aga kui ma ise arvasin, et nüüd olen jube tubli olnud ja kõik on valmis, siis ütles Arvo, et nüüd tuleb kõik asjad 120-se liivapaberiga uuesti ära lihvida ja kõik asjad uuesti üle lakkida. Mul oli tahtmine need raamid... sinna...lõkkekoha poole viia.... 

Lihvisin siis aga usinasti edasi. Teate, see lihvimise värk ei meeldi mulle ühest õudsast päevast alates. Siis, kui me Arvoga oma kodu ümber ehitasime ja vannitoa esikusse kolisime ning kui me siis kogu köögi ja esiku olime ära pahteldanud ning ühel ilusal suvehommikul hakkasime kogu kööki ja esikut üle lihvima..... See kõik juhtus 2012 aasta suvel ja sellest ajast saati ma eriti lihvimist ei armasta. Aga kedagi see eriti ei huvitanud ja ma ikkagi pidin raamid lõpuni tegema. 

Võib juhtuda, et raamidel esineb lakikorra all kassikarvu, kuigi ma ennem lakkimist kõik kohad tolmuimejaga üle tõmbasin, aga seal, kus olen mina, on ka kassid ja neil on vaja igale poole oma nina vahele pista. 

Raamid, noad ja piiritsad on valmis. Kõik võivad nüüd usinasti kirivöösid kuduma hakata ja saladuskatte all võin öelda, et Age juba koobki. Mina praegu ei taha. Vist. Mul peab tunne tulema. Praegu ei ole tulnud. Mõtlesin, et viin raami suveks garaaži, aga siis mõtlesin, et nii võib juhtuda, et üldse ei tulegi mitte kunagi tunnet peale.... Mu viimane vöötegu tegi mind lihtsalt nii hellaks, et natukene on justkui hirm uuesti see suur töö ette võtta. 

Raamid on ausad, puhas käsitöö. Rohkem tellimusi vastu ei võeta :)

Teie Ennike