pühapäev, 13. november 2011

Isadepäev

Mul ei ole kunagi isa olnud. Sellist isa, kes oleks hea ja hooliv. Mäletan, et mingil ajal ma isegi häbenesin teda...Ma ei mäleta, et ma oma isaga oleks kunagi midagi toredat koos teinud. Eks ajad olid ka teised ja peredes polnud autot ja rohi oli rohelisem jne. Nüüdseks on mu isa juba 18 aastat surnud. Olen tihti mõelnud, et huvitav, milline vanaisa ta oleks olnud? Kas ta oleks suutnud jääda karsklaseks edasi või oleks ta uuesti langenud? Kas ma oleksin saanud tema peale loota, kui mul on olnud raskeid aegu? Neid vastuseid ma ei saa kunagi ja küllap see nii pidigi olema. Meie saame loota Arvo isale, vähemasti siis, kui majanduslikult on keerulisemad ajad.

Kuid üks, mis on kindel - minu lastel on hea isa. Isa suure ja veel suurema algustähega. Ta on ettevõtlik, hooliv, armastusväärne, ta kohe tahab ise aega leida nende jaoks. Pere on alati esikohale seatud ja alles siis tulevad teised asjad. On olnud kordi, kui lapsed on olnud väga haiged. Näiteks seagripis ja ta tehases teatas, et nüüd ta sõidab koju ning sõitiski. Talle ei valmistanud mingeid raskusi pesta kakast peput või koristada tohutuid okselaadungeid. Poisid ootavad teda alati koju ja on kurvad, kui ta läheb tööle. Eriti raskesti elab seda välisriigis töölkäimist üle Sebastian. Vahel mõtlen, et kas ta sellest üldse kunagi üle saab...

Arvo oli 17aastane, kui ta isaks sai ja eks me oleme ikka vahest arutanud, et see oli tegelikult ikka väga vara. Ta ise ütleb, et ju siis kõik pidigi nii olema, sest tõenäoliselt, kui ei oleks meid, ei oleks ta oma elus ka nii kaugele jõudnud. Kuid need on ainult oletused.
Mõni mees oleks hirmust minema jooksnud, kui ta oleks saanud kaks haiget last. Milline kulu ja milline mure. Me oleme rohkem muret pidanud tundma, kui keegi kunagi tahaks tunda enda laste pärast. Meie poisid ei pea muretsema - nende isa ei lase jalga. Ta küll läheb ikka ja jälle laevaga tööle, kuid ikka ja jälle tuleb koju tagasi, et olla poiste ja minuga.


Kui poisid ütlevad, et nad tahavad suureks kasvades olla oma isa moodi, siis mul on süda rahul. Kui kõik läheb hästi, peaks meie poistest kasvama kaks tublit meest, kes oskavad väärtustada perekonda ja kellele pole ükski töö ülejõu käiv. Neil on, keda eeskujuks võtta - OMA ISA!

2 kommentaari:

  1. Su poegadel ongi fantastiline isa! Ja seda, kui väga te teda hoiate, on kaugele näha :)

    VastaKustuta
  2. Aitäh! On tõesti väga hea isa ning poisid teavad ja tunnevad seda:)

    VastaKustuta