Jalgpall

Jalgpall on parem kui...
Mitte minu arvates. Aga ma elan koos kahe tõelise jalkamaniakiga. Mõtlesin täna selle peale ning mõtlesin kohe pikalt ja põhjalikult.

Sebastianit ei huvita üldse enam legotamine. Ta on ostnud kokku endale palju ja võimsaid legosid, kuid need seisavad, sest kogu tema huvi on koondunud ühte kohta - jalgpall. Täpselt samas kohas on ka Robini huvi. Kaks venda, kellel on nii suur huvi ühe ja sama asja vastu. Nad ärkavad homikul üles ja juba nad räägivad jalgpallist ja kui nad õhtul voodisse lähevad, räägivad nad jälle jalgpallist. Erinevatest klubidest, mängijatest, väravatest (täpprista, alla nurka, postist sisse jne), trennist, varustusest jne.  

Nad on koguaeg mustad, välikoridori põrand on puutsadega sissetassitud mullakamakaid täis, terve poistetoa sein on täis kleebitud ajakirjast "Jalka" saadud postreid, kokku on ostetud suur kuhi jalkakaarte, mängijaid võrreldakse ja vahetatakse. Arvutist mängitakse ainult jalkamängu. Ühesõnaga - terve päev on siustatud jalgpalliga. Kui meie Arvoga pühapäeva hommikul voodist välja tulime, valmistusid poisid juba õue mängma minema ja kell ei olnud sugugi lõunas - alles veerand kümme oli. 

Sebastian on isesorti. Ei taha ta mängida mingeid rollimänge või rääkida mingisugustel igavatel teemadel. Kui teda ei huvita, siis teda ei huvitagi ja pole minisugust mõtet hakata oma jura ajama. Ja sama lugu on vastupidi. Ku iteda huvitab, siis ta võib lõpmatuseni rääkida sellest huvitavast asjast. 

 Mõtlesin, et kas Robin ja Sebastian oleksid nii lähedased, kui ei oleks jalgpalli? Vaevalt.

Raplamaa jalgpallikooli vorm

Vahest on tüütu ka. Nad muudkui räägivad ühel teemal ja teemad korduvad ning ma ei jaksa kõike peensusteni jälgida. Vahest on nõme ka. Näiteks siis, kui istud köögis laua taga ja järsku on sul tee süles, sest keegi on palliga löönud täpselt tassi. Mõnikord on ärev. Näiteks siis, kui Real Madrid saab 4:1 või Barcelona 4:0 ja poisid ei jõua ära ahastada. Ärev on siis ka, kui nad ise võistlustel käivad. Nii ärev on, et ma pean enamuse mänguajast hinge kinni hoidma :) Mõnikord ajab närvi. Näiteks siis, kui tahaks Arvoga kahekesi olla, aga mingisugune väga tähtis kohtumine kantakse üle. Mõnikord on ahastust tekitav. Näiteks siis, kui nad tulevad õuest ja tund aega ennem õue minekut  on sadanud vihma ning siis nad näevad välja nagu põrsad.  

Aga tegelikult on tore. Neil on midagi, mis neid ühendab ja ühendab kohe väga tugevasti. Robin on treeninud Sebastianist tõeliselt hea väravahi. Ma vahest olen nende peale nii vihane jalgpalli pärast, kuid tegelikult olen ma Robinile tänulik, et ta vennast samasuguse maniaki tegi nagu ta isegi on :)

Mul on kahju, et mul oma õdede-vendadega ühtegi ühist huvi pole, see oleks ka kindlasti midagi, mis muudaks lähedasemaks. Ma loodan, et Robin ja Sebastian kasvavad väga kokku tänu oma ühisele huvile. Nad on väga lähedased praegu ja ma loodan, et see nii jääbki. Neil on midagi, millest nad võivad lõpmatuseni omavahel rääkida. Ja kumbki osapool ei tüdine ära.