Sellel kevadel teeme me elus teist korda sama asja ja vähemasti mina olen sama põnevil nagu eelmiselgi aastal. Muudkui käin ja imetlen ja ei suuda ära uskuda, et kõik asjad kasvavad nii kiiresti. Minu meelest on see meeli ülendav kogemus näha näiteks basiilikut või tomatit tärkamas ja kasvamas. Kui väikene kõik on ja kui suureks kõik kasvab.
 |
| Tomat päris väikesena |
 |
| Tomat juba natuke suuremana |
 |
| Sweet basiilik päris pisikesena |
 |
| Sweet basiilik juba natukene suuremana |
Sellel aastal jõuab kevad meie juurde umbes kuu ajase hilinemisega, millest on siiralt kahju, aga looduse vastu ei saa. Kuna meie ei teadnud, et kevad tuleb kuu aega hiljem, siis meie alustasime oma aiandusega ikka siis, kui õige aeg oli ehk veebruaris. Nüüd on köögiaknal džungel ja midagi teha ka ei saa. Kasvuhoonest on paberi peal projekt, aga ikka midagi teha ei saa, sest õues on alles suur lumi. Tegelikult ma arvan, et me alustasime oma aiamaa värgiga selle pärast juba veebruaris, et meil see tomatite asi eelmisel suvel ebaõnnestus ja veel rohkem arvan ma, et kogu esimene külvamine oli väikene terapeautiline pooltund armsa mehe poolt oma naisele.
Praegu kasvavad meil toas kolme sorti basiilik (lemon, vürts ja sweet), majoraan, tüümian ja tomat. Tomat on nii suur, et võiks vabalt kasvuhoonesse viia, aga mida pole on kasvuhoone ja mida on, on lumi :) Seetõttu istutasime eile veel tomatid ja basiilikud jälle ümber - suurematesse anumatesse, sest eelmised jäid väikeseks. Peavad veel kitsastes tingimustes hakkama saama.
Tomatil on tomati lõhn ja bassilikutel basiiliku lõhn ja see kõik tuletab meelde, et kevad ei ole kaugel. Ta võib ju vastu punnida, kuid looduse vastu ei saa. Kured on kohal ja hea otsimise korral leiab sinililligi juba.
Ma usun, et ma pole ainuke, kes ootab, et saaks juba rohkem õue, saaks riisuda ja korrastada, oksi saagida või lõigata ja näpud mulda pista. Ma igal hommikul ärkan teadmisega, et on ära magatud üks öö lähemale tõelisele kevadele. Seni aga, kui õue ei saa, vaatan igal homikul oma taimi ja mõtlen, et mismoodi me küll sinna jõudsime, et meil oma taimed on?! Veel mõni aasta tagasi me mõtlesime, et milleks inimesed küll enda elu keeruliseks elavad, kui poest on kõike saada. Nüüd me mõtleme hoopis teistmoodi ja see pole keeruline. See ongi see, mis teeb elust elu ja tegemistele annab väärtuse. See on ka teataval määral vastutus, kuid suuremal osal on see siiski siiras rõõm.
Praegu kasvavad meil toas kolme sorti basiilik (lemon, vürts ja sweet), majoraan, tüümian ja tomat. Tomat on nii suur, et võiks vabalt kasvuhoonesse viia, aga mida pole on kasvuhoone ja mida on, on lumi :) Seetõttu istutasime eile veel tomatid ja basiilikud jälle ümber - suurematesse anumatesse, sest eelmised jäid väikeseks. Peavad veel kitsastes tingimustes hakkama saama.
Tomatil on tomati lõhn ja bassilikutel basiiliku lõhn ja see kõik tuletab meelde, et kevad ei ole kaugel. Ta võib ju vastu punnida, kuid looduse vastu ei saa. Kured on kohal ja hea otsimise korral leiab sinililligi juba.
Ma usun, et ma pole ainuke, kes ootab, et saaks juba rohkem õue, saaks riisuda ja korrastada, oksi saagida või lõigata ja näpud mulda pista. Ma igal hommikul ärkan teadmisega, et on ära magatud üks öö lähemale tõelisele kevadele. Seni aga, kui õue ei saa, vaatan igal homikul oma taimi ja mõtlen, et mismoodi me küll sinna jõudsime, et meil oma taimed on?! Veel mõni aasta tagasi me mõtlesime, et milleks inimesed küll enda elu keeruliseks elavad, kui poest on kõike saada. Nüüd me mõtleme hoopis teistmoodi ja see pole keeruline. See ongi see, mis teeb elust elu ja tegemistele annab väärtuse. See on ka teataval määral vastutus, kuid suuremal osal on see siiski siiras rõõm.
Varsti elate maal, kasvatate endale juurikaid ja peate laudas kanu ja kitse;)
VastaKustutaK.
Kristine, mis Sa nüüd ajad? Kuigi jah.... Kanad ja lambad ju võiksid küll olla. Ja heinamaa... Sipas on maad ka.... :D Ma loodan, et Sa ei sõnanud ära :)
Kustuta