Käsitöö lainel

Kuna mul on vaba aega laialt käes ja ma ei oska sellega midagi peale hakata, siis ma olen viimasel ajal tegelenud käsitööga rohkem, kui mul viimase nelja aasta jooksul aega on olnud.  Heegeldamise ja kudumise juures on üks hea asi veel - ma ei mõtle siis mitte midagi üleliigset, sest ma loen numbreid. Ma ei tea ise ka, miks see nii on. Loen kinnissilimusid või sambaid või parempidiseid silmuseid - igatahes, ma ei tegele mitte ühegi jabura asjaga, kui just numbrid välja jätta.

Köögitätikud said lisa ja mitte selle pärast, et mul üldse kodus rätikuid ei oleks, vaid ikka selle pärast, et neid on nii lihtne teha (kui jätame aeganõudva õmblustöö kõvale). Äärepitsid on nii lihtne asi, et muster jääb pelgalt pealevaatamisest meelde ja siis polegi muud, kui lasta sõrmedel nii kiiresti, kui nad parasjagu tööd teha tahavad, käia. 

Seekord tegin samuti neli rätikut - kaks kollast ja kaks naturaalvalget. Ja et ei oleks igav teha, tegin kõikidele rätikutele isemoodi ääre. Ei saa kohe mainimata jätta, et see naturaalvalge vahvelkangas on ikka selline vuhveltoode, et halb oleks müüa, kui peaks müüma. Seetõttu said ka pitsid nendele rätikutele tagasihoidlikumad. Kollane kangas on ilus ja nendega viitsisin rohkem vaeva näha. 

Rohkem ma praegu rätikuid ei tee, sest minu meelest piisab kahekast kenasti pitsitatud köögirätikust ühte tavalisse majapidamisse küll. Võiks ju muidugi kingiks teha - näiteks emale, kes ei jõudnud ära ahhetada, kuidas tahaks ka :) Aga ma ei viitsi. Nüüd ma hakkasin hoopis kuduma. 

Nüüd ma loen parem- ja pahempidiseid silmuseid, sekka mõni õhksilmus ja mõned kahandused. Hetkel tundub see tegevus palju huvitavam, sest äärte heegeldamisest sai isu täis. Lõpetasin veel täna hommikul viimase rätiku, sest mina nii ei saa, et üks töö on pooleli ja siis võtan juba uue käsile. Lõpetamata asjad tuleb lõpetada.... See tuletab mulle pidevalt meelde, et mul on üks lõpetamata asi hingel...