Ei ole talvestressi

Sellel aastal on kuidagi eriti pikk talv olnud. Mul on natuke ajatajuga probleeme ka, aga tundub, et talv oli lõputu. Nüüd on päriselt kevad käes. Juba mitu päeva paistab õues päike, lumehanged on kadunud või kahanenud. Esimest sinilille pildistades oli maja taga veel nii palju lund, et näha oli mõnda ükskikut lumeta laiku.

Täna pole maja taga enam üldse lund. Lumehanged on veel seal, kuhu päike väga ei paista. Aiamaa on lume alt välja sulanud ja tulbipeenras on näha elu. Olen sel aastal rohkem elevil tulpidest kui eelmisel kevadel, sest seal on nüüd ka Agnese käest saadudu sibulad ja ma päris täpselt ei tea, mis sest kõigest välja tuli ja mis värvi tulbid meil kasvavad. Seebu loodab, et mitte roosad. Elame näeme.

Isegi rabarber on juba väljas ja Eku antud Peipsi äärest toodud küüslauk on kasvama hakanud. Küüslauku me eelmine aasta ei kasvatanud, seega olen taaskord põnevil, mis sellest kõigest välja tuleb.

Küüslaugu pealne

Ja poriseid riideid on tänase päeva jooksul rohkem kogunenud, kui masin ühe korraga pesta jõuab:) Toajalgpalli ja lumejalgpalli eelis on puhtus. Tgelikult ma ei virise, sest õnneks on tänapäeval masinad, mis pesevad ise pesu puhtaks. Kui ma peaks seda siin kausi sees nühkima, siis ma paneks mõlemad poisid muusikakooli :D

Arvo küsis mu käest, kas talv tekitab minus stressi? Ei tekita, ausõna. Praegu on olnud lihtsalt paljude ebameeldivate asjade kokkulangevus ja ma tunnistan ausalt, et üle mitme aasta on mul tõsiselt hea meel, et talv on otsas ja kevad käes. Päevad on pikemad, enam pole nii külm, tegutsemistahe on suurem. Üks tark inimene ütles, et kõigepealt tulebki tahe ja alles siis jaks. Ma nüüd ootan - seda jaksu.