Ma olen juba aastaid seadnud endale eesmärgiks, et mina endale mingisugust jõulustressi ei võta. Mina ei taha joosta mööda kaubanduskeskusi, osta kokku kuhjade viisi kingitusi, paanitseda ja närvitseda. Mina tahan, et jõulud on rahu ja rõõmu aeg, ma tahan, et pere on koos ja tegutseb koos. Ma tahan, et kui ma jõululaupäeva õhtul magama lähen, siis ma saan öelda, et aitäh, armas pere, nende imeliste jõulude eest.
Selle aasta jõuluaeg ei olnud mingitki moodi teistsugune aeg. Mul oli oma plaan, kuidas ja mis ma teen, millistel päevadel ma midagi teen, kui palju ma pean panustama, et kõik oleks hästi. Aga plaanidega on selline lugu, et need võivad kuidagi sassi minna. Nii sel aastal juhtuski.
Jõulunädal algas meil Maretiga kiirkuivavast savist jõuluehetete valmistamisega. See oli justkui Sebastiani käsitöötunni tegemine, sest isegi, kui kätte on jõudnud trimestri viimane nädal, ei saa lohet panna ja tuleb ikkagi teha asju, mis tuleb valmis teha. Mina ei oleks ilmaski julgenud küsida Mareti käest, kas ta tahaks minu ja Sebastianiga jõuluehteid meisterdada, sest ma arvasin esiteks, et Mareti õpetuse järgi me saame kahekesi ka hakkama ja teiseks mina ei taha tüütu olla. Aga minu üllatuseks pakkus Maret ise välja, et me võiksime need kuuseehted koos valmis meisterdada. Ja nii me esmaspäeval koos neid ehteid tegema asusimegi. Maret muudkui rullis seda sõnakuulmatut savi ja meie muudkui vormisime erinevaid kujusid. Et ehted jääksid reljeefsed, siis Maret ja Sebastian rullisid ühe pitsilise linikuga ja ühe pitsilise paelaga savile mustid ka peale. Kõige raskem osa oli kujukeste tõstmine kandikule nii, et midagi untsu ei läheks, sest savi on tunduvalt venivam materjal kui piparkoogitaigen. Minu tööks jäi siis viis päeva neid halle kujusid 24 tunni järelt ümber pöörata. Juba esimese päeva õhtuks hakkas hall tasapisi valgeks muutuma ja Sebastian arvas, et võibolla nendest asjadest saab veel asja.
Esmaspäeva õhtul kell üheni öösel ja teisipäeva hommikul alates kella 4.30-st joonistasin, kleepisin ja kirjutasin jõulukaarte ehk siis ööund jagus täpselt 3,5 tundi. Arvo hiljem noomis mind, et miks ma nii teen, kui tean, et pean järgmisel päeval Tallinnasse sõitma, aga nagu hiljem selgus, oligi vaja need jõulukaardid just nüüd ja kiiresti ära teha.
Esmaspäeva õhtul kell üheni öösel ja teisipäeva hommikul alates kella 4.30-st joonistasin, kleepisin ja kirjutasin jõulukaarte ehk siis ööund jagus täpselt 3,5 tundi. Arvo hiljem noomis mind, et miks ma nii teen, kui tean, et pean järgmisel päeval Tallinnasse sõitma, aga nagu hiljem selgus, oligi vaja need jõulukaardid just nüüd ja kiiresti ära teha.
Sõitsime Seebuga Tallinna Lastehaiglasse. Palusin Arvot, kui ta kolmapäeva öösel koju tuli ja neljapäeval meid vaatama sõitis, tuua meile need savikujud, lihvimispaberi ja punast paela haiglasse. Ta natukene pani puusse ja tõi kujud kohale, aga lihvimispaber ja pael jäid toomata. Samuti palusin Arvol panna rukkileivaviilud keefiriga hapnema, et jõululaupäevaks leiba küpsetada, kuigi ma isegi ei teadnud, kas me saame haiglast koju jõuluks. Ma ei olnud nii ammu leiba küpsetanud, et mul ei olnud elusolevat juuretist, seega oli vaja loota, et me saame piisavalt kiiresti haiglast koju ja et leivaviilud on selleks ajaks kenasti kärssama hakanud.
Laupäeva pealelõunal saime nibin-nabin kaitseingli valvsa pilgu all haiglast koju. Jõululaupäeva hommikuni oli jäänud ei rohkem ega vähem kui 40 tundi ja teha oli nii palju. Nii väga palju.
Ma alustasin kohe otsast ja panin keema maksa ja suitsusea põse, et teha Arvo ja Robini rõõmuks pasteeti. Robin ikka iga aasta küsib mu käest, miks ma ei võiks pasteeti teha mingi vähemasti 12 korda aastas - no nii üks kord kuuski :) Ma ei tea, ei tule selle peale, et jaanipäeva paiku pasteeti teha :) Igatahes läks kõik see kraam tulele ja et mitte aega raisata, läksid meesinimesed metsa kuusejahile. Kottpimedas pealampidega. Ja mina jäin koju meie saviehteid lihvima ja paelatama. Andis ikka neid 40 ehet lihvida! Ennem, kui ehted lihvitud said, kees pasteedikraam pehmeks ja oli vaja pasteet valmis teha. Ma võin igasugu asju teha, rohkemal ja vähemal määral, aga ma alati kardan kahe söögi maitsestamist: üks on pasteet ja teine boršisupp. Õnneks tulid meesinimesed metsast koju ja asusid degusteerima (Sebastian pasteeti ei söö). Üks ütles, et soola on vähe, teine ütles, et soola on parasjagu. Minul oli tunne, et suhkurt napib. Ma siis sisetunde najalt lisasin natuke ühte ja natuke teist, segasin kõik ära ja ideaalne maitse oligi käes. Nüüd oli probleemiks, kuidas Arvot ja Robinit pasteedist eemale hoida jõululaupäevani, sest nad käisid seda noaotsaga otse kausist ampsamas :) Aga et keegi ei arvaks, et kõik asjad juhtuvad iseenesest, siis kuna ma olin jõuluehete valmistamisega natukene jännis, panin Arvo ka lihvima. Sebastian lihvis ka ühe ehte ära, et jätta muljet nagu ta oleks protsessis osalenud ja nii me need ehted ikka valmis saimegi. Arvo pani kuusepuu püsti ja Sebastian kaunistas puu ära meie tehtud saviehetega.
Sebastiani jaoks oli kuusepuu ikkagi lage ilma "päris" eheteta, seega ta lisas siia-sinna jõulumune ja meile märkamatult olid päkapikud toonud kuusealuse kingipakke täis! Küll siis oleks tahtnud katsuda ja nuputada, mis ühes või teises pakis sees on, aga ema karm käsk oli, et pakke võib ainult silmadega vaadata, kätega katsuda ei tohi. Päkapikud olid selles mõttes tublit tööd teinud, et kingipakid olid pakitud juba varem, kui oleks osanud oodata ehk siit loo moraal: koos jõuab kaks korda kiiremini!
22. detsembri õhtul panin Arvo poolt varem käärima pandud leivaviilud kärssama, st juuretis läks hapnema ööseks ja mina pidin sõrmed risti hoidma, sest nii noorukese juuretisega leivategu on loterii - ma polnud sugugi kindel, et meie jõululeivategu õnnestub.
23. detsembri hommikul ärkasin juba varakult ja hakkasin tegutsema. Esimene asi, mille sisse ma kogu oma hoole ja armastuse panin, oli leib. Kuna ma elan koos ainult ja ainult meeshingedega (isegi meie kaks kassi on poisid), siis loomulikult tegin ma kaks suitsulihaga leiba. Juuretis oli öösel kenasti mullitanud, käärimisprotsessi oli näha isegi üsna kausi üles serva välja. See andis mulle lootust, et kui ma olen leivataigna valmis saanud ja kerkima pannud, siis küll see leib ka välja tuleb. Ausõna, ma vahel arvan, et kuskil keegi aitab mind :) Leib tuli väga ilus, õige konsistentiga ja meeldivalt õhuline. Ma armastan seda leiavlõhna, mis leiva küpsetamisel tekib - see on üks parimaid lõhnu üldse. Ainuüksi leivalõhna pärast tasub leiba küpsetada ja no see tänu, millega mind alati üle külvatakse, annab ikka ja alati jõudu ja tahtmist rohkem vaeva näha. Suures leivateo hoos ainult unustasin juuretise võtta....
Leib oli vaevalt valmis saanud, kui tuli hakata tegelema piparkookidega, sest jõulud ja piparkoogid on ju lahutamatud. Mina teen meie pere piparkoogitaigna alati ise, juba mitu, mitu aastat. Retsepti aluseks on Nami-Nami jõulupiparkoogid, sest ma olen maitsenud väga paljusid erinevaid piparkooke ja see on ikka ja jälle jäänud mu lemmikuks. Seal on kõik õige: parajalt magusad, parajalt vürtsised, parajalt krõbedad - just sellised nagu mulle meeldivad. Olgu siinkohal öeldud, et piparkoogimaitseainet panen ma 23 grammi. Meie perele maistevad need piparkoogid väga. Sebastianile maitsevad ilma glasuurita, ülejäänud armastavad minu enda tehtud pisut hapukat glasuuri. Ja piparkookide kaunistamine on minu ülesanne, sest mulle väga meedlib seda teha. Arvo ja poisid tahtsid 23. detsemberi õhtul sauna minna ja ma olin nii segaduses, et ...ma ei tahtnud jääda üksi koju piparkooke kaunistama, aga kõikide asjade vanaisa juurde tassimine tundus ka veider. Arvo siiski arvas, et me peaksime koos olema ja nii juhtuski, et me sõitsime maale valmis piparkookidega ja glasuuriga ning selleaastased kaunistused valmisid just seal - vanaisa pisut jahedavõitu köögis. Kõik olid rahul: kõik said sauna ja piparkoogid kaunistatud ja üleliigne glasuur Aiku poolt Kirde saiaga nahka pistetud :D Ja peale kõige selle piparkoogi ja saunatamise tõid Seebu ja Arvo metsast vanaisale kuuse ka ja Seebu sai selle ära kaunistada :)
Jõululaupäeva hommikul ärkasin 6.00 ja ajasin üles oma armsa abikaasa 06.18 ning 6.40 läksime koos Märjamaa peale jõuluehetes kuuski pildistama. Jajah, keda me petame - mina tahtsin kõndima minna, hiljem mul selleks aega poleks olnud ja üksi ma ei tahtnud minna. Ja siis ma rääksin oma mehe ära, et ma olen terve aasta peaaegu iga nädal Sind sõidutanud maalt koju, et Sa saaksid saunaõlut juua - miks ei või Sina üks kord aastas minuga tulla hommikukõndi tegema? Aga teate - see oli meie esimene ja viimane hommikukõnd koos, sest ma ei viitsi seda ohkimist rohkem kuulata.... Kõik oli paha: ilm, kellaaeg, distants, nädalapäev, kuuseis, minu lobisemise soov... Kuskil sügaval südamepõhjas loodan, et tuleva aastase jõululaupäevahommiku kõnniringi saan ma teha ühe neljajalgse sõbraga :) Üheksa kuuske jäi me 7,5 kilomeetrilisele teekonnale. Oleksin ma üksi olnud, oleks kuuski palju rohkem olnud. Viimased kaks kilomeetrit ma tegelikult juba ootasin, et me jõuaks koju, sest mul oli sellest surmvaiksest pahutsejast isu täis....
Koju jõudes läks Arvo magama....
Minul selleks aega polnud. Hakkasin tegema kõiki neid asju, mida pere minult saada soovis. Sebastian soovis saia - sai saia. Arvo soovis Brita kooki - sai Brita koogi. Robin soovis leiba - sai leiva juba eelmisel päeval. Vahepeal oli Sebastian üles ärganud, kes käis iga natukese aja tagant Arvot ja Robinit üles ajamas, sest ta tahtis kingitusi avada. Mul hakkas juba natukene kops üle maksa minema, sest kumbki ei näidanud erilist ärkamisesoovi, kuigi kell oli juba kümme. Mõtlesin, et ma rabelen köögis üksi asju teha, Sebastian on ärevuses ja soovib kinke avada ja siis täismehed ei saa jõululaupäeva hommikul oma kannikaid maast lahti.... Aga mul on selleks puhuks oma taktika. Üks õppejõud ütles kunagi, et kui Sul on situatsioon, mis Sind häirib, siis tee see asi lihtsalt ära. Ja nii ma otustasin, et kui Arvo ja Robin kohe ei ärka, avame Seebuga enda kingid ja eks siis Arvo ja Robin avavad oma pakid siis, kui ükskord suudavad ennast püsti ajada. See oli väga hea mõttekäik, sest korraga olid kõik vooditest väljas, kuna kingituste jagamine on ikkagi alati ühine tegevus olnud ja küllap meesinimeste südametunnistus hakkas piinama. Kõik jäid oma kingitustega väga rahule. Minu jaoks on kõige tähtsam kingitus Liisi Koiksoni ja Jaan Tätte jõulukontserti piletid - ma hindan väga ühiseid elamusi.
Meie perel on traditsiooniks keeta jõululaupäeva hommikul päkapikkude lemmikputru ehk riisiputru õnnemadliga. Ikka õigest pudruriisist pikalt vaiksel kuumusel keedetud putru. See, kes õnnemandli endale saab, sellel tuleb eriti hea aasta. Sel aastal oli mandel Robini taldrikusse maandunud, aga ta kartis seda ära süüa, sest eelmisel aastal sai mandli Seebu ja me ei saa öelda, et tal oleks just eriti hea aasta olnud. Lõpuks ikka sõi ära ja arvas, et ega kaks korda järjest ei saa nihusti minna. Küllap ikkagi õnn meie õuele astub :)
Mul oli natukene orav rattas tunne, sest seoses haiglas olekuga olid paljud asjad, mis mul oli plaanitud varem teha, tegemata ja ma hakkasin vaikselt ära väsima. Arvo ülesandeks oli valmistada soe söök. Sebastiani suureks rõõmuks oli peale seaprae ka ahjupart ja Robini kurvastuseks ei õnnestunud meil Märjamaalt kartulivorsti saada. Tegelikult oli laud rikkalik ja kell viis istusime oma pere ja Aivariga lauda igasuguseid häid asju sööma. Ei, ei...jõuluõhtul meie peres Fitlapi ei ole... Kõik toidud olid väga hästi välja tulnud ja maitsesid kõigile väga. Keegi üle ei pingutanud ja kõigil oli hea olla.
Peale õhtusööki läksime Arvo ja Sebastianiga jõulujumalateenistusele. Robin ja Aivar jäid koju. Sebastian tegi seda kaasa täielikult vabatahtlikult, aga ütles hiljem, et ega ta nüüd järgmised kolm aastat ei tule ka. Mul tulevad tahes-tahtmata meelde Folkmilli lauldud laulu sõnad: õpetaja täna peast kõik räägib.... On veider, et pastor ei suuda oma sõnadega edasi anda jõuluevangeeliumit ja kõne oli pehmelt öeldes liiga masendav. Nii erilisel sündmusel, nagu Jeesuse sünnipäeval, ei peaks tegema etteheiteid inimestele, kuidas me elame pimeduses. Sünnipäeval peaks rääkima headusest, armastusest, rõõmust ja rahust - kõigest sellest, mis inimeste meeli hellitab ja rahustab. Me ju ei soovi ka endi sünnipäeval rääkida sellest, mis meile haiget teeb või mida me oleme elus valesti teinud või nutta taga asju, mida me pole saanud.... Ja mis seal salata - külm oli ka. Samas oli väga ilus kirku vast renoveeritud (annetajate abiga) lühter - kohe pidulikult ilus oli!
Pärast kirikut soojenesime meie soojas kodus ja mängisime lauamänge. Kella poole üheksa ajal õhtul kohtusime Liiv perega, Leaga ja Getteriga surnuaias ning süütasime küünlad kõigil lähedaste haudadel, soovides neile häid jõule! Mida enam aega edasi, seda rohkematel haudadel tuleb käia... Kodus süütasin küünla õemehe mälestuseks..... Ma arvan, et ma ei ole kunagi tema peale rohkem mõelnud, kui viimased neli kuud.....
Ülejäänud jõuluõhtu veetsime erinevaid lauamänge mängides. Päkapikud olid toonud Sebastianile uue lauamängu "Dixit". Mulle väga meeldib see mäng, tõesti väga. See ei ole strateegiline mäng ega pole kuidagi seotud ka õnnega, vaid hoopis sellega, kui hästi me enda ümber olevaid inimesi tunneme ja tajume. Liivi ja Priit kinkisid meile veel ühe uue lauamängu "Kihutavad kaamelid", see on ikkagi strateegiline mäng ja ma enamuse osa ajast oma pahna täis peaga ei jaksa neid strateegilisi mänge mängida, aga Sebastianile meeldib see mäng väga. Julgen soovitada mõlemat mängu!
Vaatamata erinevatele raskustele selle aasta lõpul oli meil ikkagi väga ilus, rahulik ja rikkalik jõuluõhtu :) Ma ei tea, kas vanus teeb seda, aga ma kuskil sügaval hinges tundsin puudust "enda omadest"... olen mõelnud, et kõik on ligidal, samas nii kaugel. Emaga loomulikult kohtusime jõululaupäeva hommikul, aga rohkem kedagi ei olegi näinud... Ega näe vist ka, sest jõulud ongi nüüd läbi. Käes on vana aasta viimased päevad, mil ma olen otsustanud, et ma võtan seda väga, väga rahulikult, sest ausõna - see tormiline aasta lõpp on mind täiesti ära kurnanud. Muret on rohkem olnud kui rõõmu ja ma ausõna püüan oma saba ikka püsti hoida, aga vahel on see nii kohutavalt raske.... Sellist head küljetunnet ka pole, et saaks kohe KÕIK ära rääkida, kuid ma olen siiralt tänulik oma emale, et ta on meile Sebastianiga nii palju toeks olnud seoses Sebastiani halva tervisega. Eks ta on mind natuke muserdanud ka - ema on ju teada - tuntud pessimist :), aga mul ikkagi on hea meel, et ta peaaegu iga päev helistab ja küsib, kuidas Sebastianil on. Ja Liisu ja Jaana.... Anne... Ruth.... Liivi.... Kristine..... Eve Inglismaalt... Piret Ameerikast, kes isegi ei tunne meie last....
Inimesed on ilusad ja head... See lihtsalt peab nii olema! Soovime teile kõigile rahulikku aasta lõppu ja tujuküllast aastavahetust! Meie perel on uueks aastaks üks ja ainuke soov, mida ma siia kirja ei pane, sest muidu see ei lähe äkki täide. Aga kui teil on südamesopis veel natuke ruumi, siis.... pange Seebule häid mõtteid teele.... Meil on neid hädasti vaja....
Aitäh, armas pere, nende imeliste jõulude eest!
Teie Ennike
Ma alustasin kohe otsast ja panin keema maksa ja suitsusea põse, et teha Arvo ja Robini rõõmuks pasteeti. Robin ikka iga aasta küsib mu käest, miks ma ei võiks pasteeti teha mingi vähemasti 12 korda aastas - no nii üks kord kuuski :) Ma ei tea, ei tule selle peale, et jaanipäeva paiku pasteeti teha :) Igatahes läks kõik see kraam tulele ja et mitte aega raisata, läksid meesinimesed metsa kuusejahile. Kottpimedas pealampidega. Ja mina jäin koju meie saviehteid lihvima ja paelatama. Andis ikka neid 40 ehet lihvida! Ennem, kui ehted lihvitud said, kees pasteedikraam pehmeks ja oli vaja pasteet valmis teha. Ma võin igasugu asju teha, rohkemal ja vähemal määral, aga ma alati kardan kahe söögi maitsestamist: üks on pasteet ja teine boršisupp. Õnneks tulid meesinimesed metsast koju ja asusid degusteerima (Sebastian pasteeti ei söö). Üks ütles, et soola on vähe, teine ütles, et soola on parasjagu. Minul oli tunne, et suhkurt napib. Ma siis sisetunde najalt lisasin natuke ühte ja natuke teist, segasin kõik ära ja ideaalne maitse oligi käes. Nüüd oli probleemiks, kuidas Arvot ja Robinit pasteedist eemale hoida jõululaupäevani, sest nad käisid seda noaotsaga otse kausist ampsamas :) Aga et keegi ei arvaks, et kõik asjad juhtuvad iseenesest, siis kuna ma olin jõuluehete valmistamisega natukene jännis, panin Arvo ka lihvima. Sebastian lihvis ka ühe ehte ära, et jätta muljet nagu ta oleks protsessis osalenud ja nii me need ehted ikka valmis saimegi. Arvo pani kuusepuu püsti ja Sebastian kaunistas puu ära meie tehtud saviehetega.
Sebastiani jaoks oli kuusepuu ikkagi lage ilma "päris" eheteta, seega ta lisas siia-sinna jõulumune ja meile märkamatult olid päkapikud toonud kuusealuse kingipakke täis! Küll siis oleks tahtnud katsuda ja nuputada, mis ühes või teises pakis sees on, aga ema karm käsk oli, et pakke võib ainult silmadega vaadata, kätega katsuda ei tohi. Päkapikud olid selles mõttes tublit tööd teinud, et kingipakid olid pakitud juba varem, kui oleks osanud oodata ehk siit loo moraal: koos jõuab kaks korda kiiremini!
22. detsembri õhtul panin Arvo poolt varem käärima pandud leivaviilud kärssama, st juuretis läks hapnema ööseks ja mina pidin sõrmed risti hoidma, sest nii noorukese juuretisega leivategu on loterii - ma polnud sugugi kindel, et meie jõululeivategu õnnestub.
23. detsembri hommikul ärkasin juba varakult ja hakkasin tegutsema. Esimene asi, mille sisse ma kogu oma hoole ja armastuse panin, oli leib. Kuna ma elan koos ainult ja ainult meeshingedega (isegi meie kaks kassi on poisid), siis loomulikult tegin ma kaks suitsulihaga leiba. Juuretis oli öösel kenasti mullitanud, käärimisprotsessi oli näha isegi üsna kausi üles serva välja. See andis mulle lootust, et kui ma olen leivataigna valmis saanud ja kerkima pannud, siis küll see leib ka välja tuleb. Ausõna, ma vahel arvan, et kuskil keegi aitab mind :) Leib tuli väga ilus, õige konsistentiga ja meeldivalt õhuline. Ma armastan seda leiavlõhna, mis leiva küpsetamisel tekib - see on üks parimaid lõhnu üldse. Ainuüksi leivalõhna pärast tasub leiba küpsetada ja no see tänu, millega mind alati üle külvatakse, annab ikka ja alati jõudu ja tahtmist rohkem vaeva näha. Suures leivateo hoos ainult unustasin juuretise võtta....
Leib oli vaevalt valmis saanud, kui tuli hakata tegelema piparkookidega, sest jõulud ja piparkoogid on ju lahutamatud. Mina teen meie pere piparkoogitaigna alati ise, juba mitu, mitu aastat. Retsepti aluseks on Nami-Nami jõulupiparkoogid, sest ma olen maitsenud väga paljusid erinevaid piparkooke ja see on ikka ja jälle jäänud mu lemmikuks. Seal on kõik õige: parajalt magusad, parajalt vürtsised, parajalt krõbedad - just sellised nagu mulle meeldivad. Olgu siinkohal öeldud, et piparkoogimaitseainet panen ma 23 grammi. Meie perele maistevad need piparkoogid väga. Sebastianile maitsevad ilma glasuurita, ülejäänud armastavad minu enda tehtud pisut hapukat glasuuri. Ja piparkookide kaunistamine on minu ülesanne, sest mulle väga meedlib seda teha. Arvo ja poisid tahtsid 23. detsemberi õhtul sauna minna ja ma olin nii segaduses, et ...ma ei tahtnud jääda üksi koju piparkooke kaunistama, aga kõikide asjade vanaisa juurde tassimine tundus ka veider. Arvo siiski arvas, et me peaksime koos olema ja nii juhtuski, et me sõitsime maale valmis piparkookidega ja glasuuriga ning selleaastased kaunistused valmisid just seal - vanaisa pisut jahedavõitu köögis. Kõik olid rahul: kõik said sauna ja piparkoogid kaunistatud ja üleliigne glasuur Aiku poolt Kirde saiaga nahka pistetud :D Ja peale kõige selle piparkoogi ja saunatamise tõid Seebu ja Arvo metsast vanaisale kuuse ka ja Seebu sai selle ära kaunistada :)
 |
| Väike jõulukingitus Annkalt ja Kallelt |
 |
| Ka linnud said oma osa |
 |
| Ruthilt minule :) |
Jõululaupäeva hommikul ärkasin 6.00 ja ajasin üles oma armsa abikaasa 06.18 ning 6.40 läksime koos Märjamaa peale jõuluehetes kuuski pildistama. Jajah, keda me petame - mina tahtsin kõndima minna, hiljem mul selleks aega poleks olnud ja üksi ma ei tahtnud minna. Ja siis ma rääksin oma mehe ära, et ma olen terve aasta peaaegu iga nädal Sind sõidutanud maalt koju, et Sa saaksid saunaõlut juua - miks ei või Sina üks kord aastas minuga tulla hommikukõndi tegema? Aga teate - see oli meie esimene ja viimane hommikukõnd koos, sest ma ei viitsi seda ohkimist rohkem kuulata.... Kõik oli paha: ilm, kellaaeg, distants, nädalapäev, kuuseis, minu lobisemise soov... Kuskil sügaval südamepõhjas loodan, et tuleva aastase jõululaupäevahommiku kõnniringi saan ma teha ühe neljajalgse sõbraga :) Üheksa kuuske jäi me 7,5 kilomeetrilisele teekonnale. Oleksin ma üksi olnud, oleks kuuski palju rohkem olnud. Viimased kaks kilomeetrit ma tegelikult juba ootasin, et me jõuaks koju, sest mul oli sellest surmvaiksest pahutsejast isu täis....
Koju jõudes läks Arvo magama....
Minul selleks aega polnud. Hakkasin tegema kõiki neid asju, mida pere minult saada soovis. Sebastian soovis saia - sai saia. Arvo soovis Brita kooki - sai Brita koogi. Robin soovis leiba - sai leiva juba eelmisel päeval. Vahepeal oli Sebastian üles ärganud, kes käis iga natukese aja tagant Arvot ja Robinit üles ajamas, sest ta tahtis kingitusi avada. Mul hakkas juba natukene kops üle maksa minema, sest kumbki ei näidanud erilist ärkamisesoovi, kuigi kell oli juba kümme. Mõtlesin, et ma rabelen köögis üksi asju teha, Sebastian on ärevuses ja soovib kinke avada ja siis täismehed ei saa jõululaupäeva hommikul oma kannikaid maast lahti.... Aga mul on selleks puhuks oma taktika. Üks õppejõud ütles kunagi, et kui Sul on situatsioon, mis Sind häirib, siis tee see asi lihtsalt ära. Ja nii ma otustasin, et kui Arvo ja Robin kohe ei ärka, avame Seebuga enda kingid ja eks siis Arvo ja Robin avavad oma pakid siis, kui ükskord suudavad ennast püsti ajada. See oli väga hea mõttekäik, sest korraga olid kõik vooditest väljas, kuna kingituste jagamine on ikkagi alati ühine tegevus olnud ja küllap meesinimeste südametunnistus hakkas piinama. Kõik jäid oma kingitustega väga rahule. Minu jaoks on kõige tähtsam kingitus Liisi Koiksoni ja Jaan Tätte jõulukontserti piletid - ma hindan väga ühiseid elamusi.
Meie perel on traditsiooniks keeta jõululaupäeva hommikul päkapikkude lemmikputru ehk riisiputru õnnemadliga. Ikka õigest pudruriisist pikalt vaiksel kuumusel keedetud putru. See, kes õnnemandli endale saab, sellel tuleb eriti hea aasta. Sel aastal oli mandel Robini taldrikusse maandunud, aga ta kartis seda ära süüa, sest eelmisel aastal sai mandli Seebu ja me ei saa öelda, et tal oleks just eriti hea aasta olnud. Lõpuks ikka sõi ära ja arvas, et ega kaks korda järjest ei saa nihusti minna. Küllap ikkagi õnn meie õuele astub :)
 |
| Hommikusöök |
 |
| Saiataigen tahab üle ääre tulla :) |
Mul oli natukene orav rattas tunne, sest seoses haiglas olekuga olid paljud asjad, mis mul oli plaanitud varem teha, tegemata ja ma hakkasin vaikselt ära väsima. Arvo ülesandeks oli valmistada soe söök. Sebastiani suureks rõõmuks oli peale seaprae ka ahjupart ja Robini kurvastuseks ei õnnestunud meil Märjamaalt kartulivorsti saada. Tegelikult oli laud rikkalik ja kell viis istusime oma pere ja Aivariga lauda igasuguseid häid asju sööma. Ei, ei...jõuluõhtul meie peres Fitlapi ei ole... Kõik toidud olid väga hästi välja tulnud ja maitsesid kõigile väga. Keegi üle ei pingutanud ja kõigil oli hea olla.
Peale õhtusööki läksime Arvo ja Sebastianiga jõulujumalateenistusele. Robin ja Aivar jäid koju. Sebastian tegi seda kaasa täielikult vabatahtlikult, aga ütles hiljem, et ega ta nüüd järgmised kolm aastat ei tule ka. Mul tulevad tahes-tahtmata meelde Folkmilli lauldud laulu sõnad: õpetaja täna peast kõik räägib.... On veider, et pastor ei suuda oma sõnadega edasi anda jõuluevangeeliumit ja kõne oli pehmelt öeldes liiga masendav. Nii erilisel sündmusel, nagu Jeesuse sünnipäeval, ei peaks tegema etteheiteid inimestele, kuidas me elame pimeduses. Sünnipäeval peaks rääkima headusest, armastusest, rõõmust ja rahust - kõigest sellest, mis inimeste meeli hellitab ja rahustab. Me ju ei soovi ka endi sünnipäeval rääkida sellest, mis meile haiget teeb või mida me oleme elus valesti teinud või nutta taga asju, mida me pole saanud.... Ja mis seal salata - külm oli ka. Samas oli väga ilus kirku vast renoveeritud (annetajate abiga) lühter - kohe pidulikult ilus oli!
 |
| Ei tundu eriti entusiastlik? |
Pärast kirikut soojenesime meie soojas kodus ja mängisime lauamänge. Kella poole üheksa ajal õhtul kohtusime Liiv perega, Leaga ja Getteriga surnuaias ning süütasime küünlad kõigil lähedaste haudadel, soovides neile häid jõule! Mida enam aega edasi, seda rohkematel haudadel tuleb käia... Kodus süütasin küünla õemehe mälestuseks..... Ma arvan, et ma ei ole kunagi tema peale rohkem mõelnud, kui viimased neli kuud.....
Ülejäänud jõuluõhtu veetsime erinevaid lauamänge mängides. Päkapikud olid toonud Sebastianile uue lauamängu "Dixit". Mulle väga meeldib see mäng, tõesti väga. See ei ole strateegiline mäng ega pole kuidagi seotud ka õnnega, vaid hoopis sellega, kui hästi me enda ümber olevaid inimesi tunneme ja tajume. Liivi ja Priit kinkisid meile veel ühe uue lauamängu "Kihutavad kaamelid", see on ikkagi strateegiline mäng ja ma enamuse osa ajast oma pahna täis peaga ei jaksa neid strateegilisi mänge mängida, aga Sebastianile meeldib see mäng väga. Julgen soovitada mõlemat mängu!
Vaatamata erinevatele raskustele selle aasta lõpul oli meil ikkagi väga ilus, rahulik ja rikkalik jõuluõhtu :) Ma ei tea, kas vanus teeb seda, aga ma kuskil sügaval hinges tundsin puudust "enda omadest"... olen mõelnud, et kõik on ligidal, samas nii kaugel. Emaga loomulikult kohtusime jõululaupäeva hommikul, aga rohkem kedagi ei olegi näinud... Ega näe vist ka, sest jõulud ongi nüüd läbi. Käes on vana aasta viimased päevad, mil ma olen otsustanud, et ma võtan seda väga, väga rahulikult, sest ausõna - see tormiline aasta lõpp on mind täiesti ära kurnanud. Muret on rohkem olnud kui rõõmu ja ma ausõna püüan oma saba ikka püsti hoida, aga vahel on see nii kohutavalt raske.... Sellist head küljetunnet ka pole, et saaks kohe KÕIK ära rääkida, kuid ma olen siiralt tänulik oma emale, et ta on meile Sebastianiga nii palju toeks olnud seoses Sebastiani halva tervisega. Eks ta on mind natuke muserdanud ka - ema on ju teada - tuntud pessimist :), aga mul ikkagi on hea meel, et ta peaaegu iga päev helistab ja küsib, kuidas Sebastianil on. Ja Liisu ja Jaana.... Anne... Ruth.... Liivi.... Kristine..... Eve Inglismaalt... Piret Ameerikast, kes isegi ei tunne meie last....
Inimesed on ilusad ja head... See lihtsalt peab nii olema! Soovime teile kõigile rahulikku aasta lõppu ja tujuküllast aastavahetust! Meie perel on uueks aastaks üks ja ainuke soov, mida ma siia kirja ei pane, sest muidu see ei lähe äkki täide. Aga kui teil on südamesopis veel natuke ruumi, siis.... pange Seebule häid mõtteid teele.... Meil on neid hädasti vaja....
Aitäh, armas pere, nende imeliste jõulude eest!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar