Merikesega Pärnus vol 2

Me käisime novembris Merikesega Pärnus, et saaks teha Väikeloomakliinikus Ursale põlveoperatsiooni. See oli üks õudne käik :D Ma kartsin nii väga sõita ja siis ei tulnud Ursa narkoosist väga hästi välja. Koju sõites nuttis terve tee. Aga! Ma sain hakkama ja õnnelikult ma meid sinna ja tagasi toimetasin. Teadsin, et see ei ole viimane käik Pärnusse, sest Ursaga tuli kontrolli minna. Ja eile see päev oligi. Nagu ikka, et kõik oleks võimalikult keeruline, olid teeolud halvad ja tuiskas, aga ma sisendasin endale koguaeg, et ma saan hakkama. Õnneks töötas seekord klaasipesu. Sõitsime pool kümme Märjamaalt välja ja ma oma südamerahustuseks panin gepsu järgi, kuigi nüüd juba teadsin, kuidas sõitma peab. 

Jõudsime vähe vara kohale, aga istusime autos ja ajasime juttu. Ursa süda aimas halba... Üheteistkümneks viisime Ursa kliinikusse, kust meile öeldi, et läheb umbes 2-3 tundi, sest talle oli vaja teha kerge narkoos hamba väljatõmbamiseks ja põlvest röntgeni tegemiseks. Me olime Merikesega juba ennem kokku leppinud, et jalutame Endla teatri kohvikusse. Ilm oli kohutav, päriselt ka. Külm tuul ja tuisk, aga me ikkagi jalutasime, kuigi sinna ma oskaksin sõita ka. Kohvikus võtsime süüa A la cartest. Mina läksin täiesti patusele teele ja võtsin fish and shipsi, Merike oli vähe tervislikum ja võttis kalakotletid. Toit oli suur ja hea. Poleks uskunudki, et seal nii head söögid on. Aga mis minu jaoks oli uus kogemus, oli see, et ma sain aru, kui raske on pimedal "võõrast" toitu süüa. Ma pidin tema käega näitama talle, mis ta taldrikus on, kus on porgand, kus brokoli, kus kalakotletid. Harvad ei olnud hetked, kus tühi kahvel liikus suu juurde :D Aga Merike ise ütles, et ei ole hullu, ongi igakord üllatus, mis suhu satub. Muidu ei mõtle ju selle peale, et keegi ei näe, mis ta taldrikus on, aga ma olen saanud nüüd näha, mismoodi on asjad pimeda jaoks. 

Merike ütles, et võtame magustoitu ka :) Diabeedik eksole... Aga kui ikka tahe on, siis mis seal ikka teha. Võtsime sidruni-toorjuustukoogid ja capuccinod. Kook oli imeline! Ma ei mäletagi, millal ma viimati toorjuustukooki sõin. See ei ole mu esimene valik, sest on väga rammus, aga sealsetest kookidest kõnetas kõige rohkem just see toorjuustukook. Saime Merikese üle natuke jälle naerda selle söömise üle, aga tegelikult läks kõik hästi. Ka pime saab pudiseva põhjaga koogi söödud :)

Me olime pilgeni täis. Ja meil oli hea meel, et me saime jalutada uuesti Väikeloomakliinikusse. Toit vajus natukene allapoole. Kell kaks saime Ursa kätte, kes oli uimane ja segaduses. Hammas oli välja tõmmatud ja põlv ilusasti paranenud, kuigi endise koormuseni läheb veel ikka paar kuud aega. Väikseid ringe võib jaluatada, aga kui hakkab käppa hoidma, siis kohe koju. Oleme käinud temaga väikesel ringil ja ta on ilusasti kõndinud, kuid anname aega. 

Tagasisõit oli päris hirmus. Tee oli kõik lumine ja tuiskas, kõik oli pime ja hall. Ma tõesõna kartsin ja valisin sellele sobiva sõidkiiruse. Paeküla tee oli eriti halvas seisus. Õnneks on autol tutikad rehvid all ja mingeid viperusi ei olnud. Jõudsime ilusasti koju tagasi. Ainult Ursast oli kahju, ta jälle nuttis kogu kojusõidu aja. 

Ma saan hakkama! Jah, saan, kui ma midagi ikka väga tahan või kui ma midagi päriselt pean. Merikesega oli tore, juttu jagus ja naerda sai. Imestan tema optimismi ja rõõmsameelsust. Ma ei tea, kas ma tema olukorras oleksin samasugune. Merike on mulle õpetanud, et elu on ilus :) Aga vahel ma natuke narrin teda, et tema näeb elu läbi jäälillede (tema tehisläätsed lähevad külmaga härma ja jäälilleliseks) :) Ja mina läbi uduste klaaside sooja tuppa minnes. Siis tundubki, et elu on himus ilus :) Ursat tagasi ei kutsutud, seega ma ei pea mõnda aega selle asjaga hakkama saama. Aga ma ikka olen enda üle uhke, et ma suudan teha asju, mille tegemises ma sugugi kindlalt end ei tunne.

Teie Ennike

Maitse- ja teatrielamused

Me oleme ikka käinud jõulude ja uueaasta vahel teatris ja ei erinenud see aastagi selle tradistiooni poolest. Ostsime piletid Pärnu Endla teatrisse vaatama etendust "Langev täht".  Aga ennem teatrikülastust me ikka käime alati restoranis ka. Sellega oli natukene kriitiline, sest selgus, et väga paljud head restoranid Pärnus on pühapäeviti suletud. Ma nägin ikka kurja vaeva, et leida meile see koht, kus süüa. Supesakstesse oleks saanud, aga seal ei olnud ühtegi sellist pearooga, mida me väga süüa oleks tahtnud. Ma tegin küll sinna viimases hädas broneeringu, aga otsisin ikka edasi. Kuidagi väga juhuslikult sattusin Mon Ami restorani peale, vaataisn menüüd, arutasin Arvoga läbi ja tegin sinna broneeringu. 28. detsember me Pärnusse suundusimegi. 

Restoran oli ilus ja hubane. Eriti ilusaks tegi selle kaminas põlev elav tuli, mis sellel päeval oli nii vajalik, sest õues olid tormituuled ja külmakraadid. Valisime endale laua ja vaatasime menüüd, mis oli teistsugune kui internetis. Me Liisuga olime hetkeks natukene pettunud, aga see oli tõesti ainult hetkeks. 

Me tavaliselt eelrooga ei söö, oleme võtnud midagi jagamiseks. Mona Amis väga selleks valikut ei olnud, et oleks saanud nelja peale võtta, seega me võtsime Arvoga Mon Ami valiku ning Liisu ja Raivo võtsid kumbki endale krevetid. Meie valikus oli rukkileiva laastud, suitsukala, marineeritud kala, marineeritud sibul, tartar ja linnuliha pasteet. See oli külluslik ja parajalt suur, et kahepeale ära süüa. Maitses väga hästi. Liisu ja Raivo sõid oma krevette ja olid ka rahul. Liisu küll ütles, et tšillit on liiga vähe, aga ära nad oma krevetid sõid. 

Pearoaga oli vähe keerulisem, sest meie Liisuga olime eelnevalt menüüst valinud enda jaoks küüliku välja, aga küülikut üldse menüüs ei olnudki. Pidime ümber mõtlema. Mina valisin kohafilee (mulle tundub restoranis kala turvaline valik), Liisu ja Raivo võtsid Osso bucco ja Arvo optimistlikult lamba. Mina jäin enda roaga väga rahule, Arvole maitses ka tema söök väga ja me maitsesime Liisu taldrikust veislelihahautist ka, mis oli väga maitsev. Ainus asi, mis oli natukene proptsioonist väljas, oli roogade suurus. Lammas oli selline väike, restorani moodi praad, aga seda Osso buccot ja risottot oli nii palju, et Liisu ei jaksanudki enda praadi ära süüa. See oli tõesti tohutu. Mul oli hea meel, et ma olin valinud kala. Aga söögid olid head, väga hästi maitsestatud ja küpsusaste kõikidel roogadel õige. See veiselihahautis lihtsalt lagunes kahvli all, nii hea pehme oli. Kala oli väga hästi maitsestatud ja lammas ilusasti roosa.  Kõik said kõhud täis. 

Magustoiduks valisime Liisu ja Raivoga Camemberti vahu ja Arvo valis Tarte tatini. Issand, kui ilusad need olid! See vaht oli lihtsalt suurepärane, kuigi me ei suutnud tuvastada, millest see tehtud oli. See polnud üldse läägelt magus magustoit, oli selline kerge ja vähemagus. Mesised pirnid andsid nii palju juurde. Arvo dessert oli suur ja krõbe. Ma kahjuks unustasin maitsta :D Aga tundus hea ja rikkalik. Igatahes kõhud said ülitäis seal restoranis. Mõtlesin, et ma ei söö mitu päeva mitte midagi :D Liisu kurtis ka oma magustoitu süües, et kõht on nii täis, aga nii hea oli, et järgi jätta ka ei saanud. 

Peale sellist uhket söömaaega läksime Endlasse. Jõudsime viis minutit ennem etenduse algust. Etendus oli siis "Langev täht", mis oli romantiline draama. Lavastanud Enn Keerd ning näitlejad Kadri Rämmeld ja Indrek Taalmaa. Mina sealt draamat ei üles ei leinud, aga natuke oli huumorit ka. Rääkis see siis taaskohtumisest üle 25 aasta lennujaamas, kus olid lumevangis. Naisel ja mehel oli olnud 22 kuud kooselu ja siis nad kohtusid juhuslikult lennujaamas 25 aastat hiljem. Mingi säde lõi süttima, kuid suudlusest kaugemale ei jõutud. Oli valu ja ilu, oli saladusi, mis tulid ilmsiks, oli küsimusi, mis juhtus 25 aastat tagasi. 

Mõlemad näitlejad on väga head ja väga hästi nad ka selle tüki ära mängisid. Igav ei hakanud, aga lõpp oli kuidagi... Lage. Ootasin midagi enamat. Mingit ... Ma ei teagi mida... Midagi kurba, kui tegu oli draamaga :)

Arvo oli natuke vaikne või no harjumatult vaikne. Võibolla ta ei tundnud end kõige paremini, sest ta tegelikult oli haige. Minu meelest läks kõik väga hästi. Söögid olid head, etendus oli hea, seltskond oli hea. Selleks aastaks on teatrikülastustega kõik. Uuel aastal juba üks etendus olemas, sest Liisu kinkis endale ja meile jõuludeks teatripiletid. Mul on ka üks eesmärk seoses teatriga, aga sellest ma praegu ei kirjuta. 

Oli ilus õhtu! Sebastian küsis mu käest küll ennem minekut, et kuidas meil õnnestus isa draamat vaatama meelitada, aga tegelikult see nagu polnudki mingi eriline draama. Või ei saanud mina sellest lihtsalt aru. Koju sõites mõtlesin, et see on nii hea, et me niimodi käime ja teeme. Mulle annab see nii palju juurde. Ja mul on nii hea meel, et me ei pidanud ikkagi Supelsakstesse minema, vaid saime Mon Amis käia. Sinna me läheme kindlasti kunagi tagasi. Aitäh Arvo, Liisu ja Raivo nende elamuste eest!

Teie Ennike

2.jõulupüha matk Marimetsa rabas

Kell oli üsna hommik, kui Liisu hõikas perechatis välja, et õues on nii ilus ilm, kas keegi tahaks rappa matkama minna. Mul Arvo oli Sipas tünni pesemas ja ma ütlesin Liisule, et helista Arvole. Ja siis juba Liisu kirjutas, et kell 12 on väljasõit Marimetsa rabarajale. Ja siis juba helistas Arvo, et kell 12 on väljasõit Marimetsa rabarajale :) Leppisime Arvoga kokku, mis ma ära teen selleks, et minna ja ma asusin ettevalmistusi tegema. Leib soojaks ja termokaussi, juust, või, kohvi... No nagu ikka ennem väljasõitu, aga tavaliselt teeb neid asju Arvo. Et mitte aega raisata ja kohe saaks minna minema, kui ta tünni pesemast tuleb, siis tegin seekord ettevalmistused mina. 

Ilm oli fantastiline :) Päike paistis, tuult ei olnud, midagi ei sadnud. Kusjuures ma just hommikul, kui käisime Arvoga Mirat jalutamas, mõtlesin, et nii ilus ilm on, kahju, et meil mingeid matkaplaane pole. Haakisime veel endaga kaasa Marguse ja vend Aivari ning sõitsime Marimetsa. Ja siis saime peaaegu südari, sest parklas ei olnud vaba kohta autode jaoks. Seal oli nii palju inimesi, et ma mõtlesin, et see torn seal raja lõpus on ülerahvastatud ja pole ruutmeetritki vaba pinda. 

Mira otsustasin seekord koju jätta, sest Marimetsas on väga pikalt laudtee ja Mira ei saa pimedana seal kõndimisega hakkama. Ja vabalt jooksma ka ei saa seal lasta, sest kõik on laukaid täis ja nii võib juhtuda, et ta satub hätta.. Sebastian ei saanud ka kaasa tulla, sest tal olid juba Robiniga teised teemad kokku lepitud. Sellest muidugi oli südamest kahju. Tundus, et ta ise ka oli natuke kahevahel, mida teha, aga Sebastian oma kokkulepetest ei tagane ja nii juhtuski, et me läksime ilma temata. 

Asusime oma väikese vapra pundiga teele. Raja algus oli jääs ja kõva, aga metsavahel oli rada porine. Mina panin naelikud jalga, mille üle mul oli väga hea meel, sest laudteed olid libedad. Jalutasime suht tempokalt, aga tegime vahepeal suitsupause, et suitsumehed saaksid kopsu rikkuda :D Laudteel tuli koguaeg inimesi vastu ja siis pidime teed andma või anti meile teed. Mul oli muidugi hea meel, et nii palju inimesi vastu tuli, sest see andis lootust, et ehk torni juures ei ole väga palju inimesi. Mina olin "karjajuht" ja seisatasin korduvalt, et fotosid teha. 

Torni juures pidasime piknikut. Kaasas oli ainult häid ja väga häid asju ja peaaegu kõik sai otsa ka. Seal lagendiku peal oli natukene tuuline, aga me panime kapuutsid pähe ja ei lasknud end häirida. Rabajärvele saab ka nüüd ringi peale teha, sest sinna on laudtee ehitatud. Rahvast oli vähe ja saime täitsa rahulikult piknikut pidada. Värske õhk ja liikumine oli kõik näljaseks teinud. 

Kokku kõndisime 9,1km. Liisu tahtis vahepeal kukile saada, sest jalad olid nii väsinud, aga pidi ikka oma jalaga hakkama saama :D Ja põis on tal ka hernetera suurune... Viimane kilomeeter tundus juba maailmatuma pikk, aga parklasse me jõudsime. Just siis, kui hakkas hämarduma. Oli väga mõnus 2.jõulupüha rabamatk. Nii tore, et Liisu selle välja hõiskas :) Ja üldse oli kuidagi nii tore. Nii palju ajasime juttu ja tegime nalja, koguaeg sai naerda. Nii tore, et Aivar ka ikkagi haakus :) Me pole temaga peale Hobulaiut üldse midagi koos teinud, sest ta on koguaeg Soomes olnud. 

Aitäh Liisu, et ajasid meid toast välja! Rada oli küll võibolla natukene pikk kummikutega matkamiseks, aga tegelikult oli ju tore. See oli ilmselt selle aasta viimane matk, sest seda aastat ongi veel ainult viis päeva järgi. Koju jõudes selgus, et Arvol on palavik... Ussi aasta võtab veel viimast... 

Aitäh kõigile! Ja Margus, tahtsin öelda, et mul on väga hea meel, et Sa ikka meiega koos erinevaid asju ette võtad. Vaatamata sellele, et emale see väga ei meeldi. Et Sa ikka tuled ja oled :) See on nii oluline ja nii tore. Meil on ikka väga palju ühiseid elamusi ja kogemusi. 

Nüüd on küll kõik jõulutegemised läbi, homme algab argipäev. Ja just need väikesed asjad annavad jõudu igapäevaste asjadega toime tulla. Järgmiste koos tegemisteni!

Teie Ennike

Jõulutegemised

Ma olen see aasta kuidagi eriti varjalt jõulumeeleolus olnud. Olen mõelnud, kuidas ja mis ning saanud jõuluelamusi nii advendikontserdilt kui Arsise kellade jõulukontserdilt. Palusin juba üsna varakult Arvol köögiakna ümber jõulutuled panna ja tegin valmis üle kolme kilo piparkoogitaigent. 

Arvo tuli see aasta suht varakult juba jõuluks koju (17.detsember) ja Sebastianil hakkas ülikoolis vaheaeg juba 5.detsember. Meil jäi väga palju aega, et oma koju jõulud tuua. Alustasime kuuse toomisest 21.detsembril. Arvo ostis RMK äpist kuuse ja läksime oma kuuske otsima terve perega, isegi Mira võtsin kaasa. Jummel, see oli viga, millist ma enam küll ei tee... Ta oli nagu segane, paaristõugetega tiris mind edasi ja jäi iga puu ja põõsa taha kinni. Ma mõtlesin, et ma tahan talle head, aga ta on nii emotsionaalne, et ta lihtsalt väsitab mind. Aga kuuse me leidsime ja koju tõime. Otsutasime see aasta oma kuuse punase ja kuldsega teha ja meie kõigi arvates tuli meil see aasta tõeliselt ilus kuusepuu.

21.detsemberil tegime kodus piparkooke, aga sellest ma olen juba kirjutanud piparkoogi postituses. Mulle väga meeldib piparkooke teha. Ja see lõhn, mis kodus on sellel ajal! Ilmselt ma olen see inimene, kes teeb piparkooke ka siis, kui ma peaksin täitsa üksi elama. Nende kodus tehtud piparkookidega juhtus jama... Ma panin piaprkoogid enda magamistoa aknalauale, et Sebastian ja Arvo neid kõiki ära ei sööks ennem jõule. Käisime Arvoga Andri joogas ja sellel ajal oli Mira peaaegu kõik glasuuritud piparkoogid ära söönud... Mul oli hetkeks tunne, et ma ei salli teda... Ta ei tohi isegi selles toas käia, rääkimata, et ta võiks terve kausitäie piparkooke ära süüa :( Ma olin ikka varbaotsani õnnetu ja mõtlesin, et ilmselt oleks piparkooke jõuludeks rohkem jäänud, kui ma oleksin pannud need elutuppa aknalauale. Imestan siiralt, et Miral seedehäireid ei tekkinud... Need olid ikkagi parajalt vürtsised piparkoogid. Inimene õpib kogu elu - mitte kunagi enam ei jäta ma piparkooke selle koera haardeulatusse. Ma ei soovinud talle head ööd... 

Meie neid ilusaid notsusid ei saanud, need sõi kõik Mira ära...

22.detsember tegin pasteeti. Panen retsepti siia üles, et iga aasta ei peaks ehku peale minema ja mõtlema, kuidas täpselt ma seda tegin? 

• 500g broilerimaksa
• 250g suitsuseapõske
• 1 porgand
• 1sibul
• 3 loorberilehte
• soola, 10 pipratera.

Pruunista maks ja seapõsk poti põhjas, lisa viiludeks lõigatud porgand ja neljaks lõigatud sibul. Vala peale vesi (mina pannen ikka niimoodi, et vett on tublisti üle maksa ja muude asjade. Lase keema ja korja ära tekkinud vaht. Alanda kuumust ja keeda nii kaua, kuni kõik komponendid on pehmed. Aja asjad (peale sibula) kolm korda läbi hakklihamasina. Kalla peale natukene maksa ja seapõse keeduvett, maitsesta soola ja suhkruga. Püreesta saumiksriga, kuni pasteet on mõnusalt siidine. 

Nii lihhtne see ongi. Ma ei tea, miks ma seda ainult korra aastas teen... Arvole väga maitseb minu tehtud pasteet, Sebastian ei arva pasteedist midagi - ta ei ole eladeski maitsenud ühtegi pasteeti või niisama maksa. Aga sellest kogusest tulebki ainult kolm väikest kausitäit, nii et - me jõuame Arvoga kahekesi selle ära süüa küll. 

Õhtul, kui olime joogas ära käinud, pakkisime Arvoga kingitused ära. Igaleühele midagi. Me ei ole kunagi teinud mingeid kalleid kingitusi, sest jõulud on midagi muud kui kingitused. Jah, need ikka peavad ka olema, aga olulisem on meelespidamine. Ma see aasta ei teadnud üldse, mida oma armsatele meestele kinkida, aga elu läks kuidagi omasoodu ja ma sain ikka kummalegi mingid kingid välja mõeldud. Panime need samal õhtul kuuse alla ja oli ilus vaadata... Väike tuledes kuusk ja kingipakid. Isegi Grinchil tuleks hardumus peale :) Ma isegi suutsin hetkeks ära unustada, et Mira peaaegu kõik piparkoogid ära sõi... Jõulukingid olid kuuse all kaks ööd. 

23.detsembril tegin valmis Pariisi õunakoogi, mida serveerisime jõululaupäeval vaniljejäätisega. See on üks selline õunakook, mis maitseb nii soojalt kui külmalt, aga ainult koos jäätisega. Muidu on kuidagi liiga lage. Aga meile meeldib see kook selle pärast, et seal sees on üsna vähe suhkrut ja nisujahu. Koogi panin kõrgele ära, et koer ei saaks seda nahka pista. Igaksjuhuks. Miks jõuluõhtuks just õunakook? Põhjus on väga lihtne - Sebastian sööb ainult rabarberi- ja õunakooke, kuhu pole pandud kohupiima, toorjuustu, hapukoort, maitsestamata jogurtit. Aga me tahtsime, et kõik saaksid jõuluõhtul kooki süüa ja siis otsustasimegi, et õunakook sobib väga hästi. Mina tegelikult oleksin tahtnud Tiramisut teha, aga Arvole ei meeldinud see mõte algusest peale. Ja no Sebastian ei oleks seda söönud. 

Õhtul küpsetasime Sipas piparkooke. See oli minu viimane taigen, mis ma olin valmistanud. Oli üks vahva tegemine ennem jõululaupäeva. Ja nüüd olid mul kõik piparkogitaignad otsas, mille üle mul oli ka hea meel, sest ausalt öeldes oli natuke juba kopp ees sellest pläkerdamisest :D

24.detsembri hommikul ärkasin juba varakult koos Arvoga. Jõime natuke aega kohvi ja siis ma hakkasin leiba tegema. Ma teen alati jõululaupäeval leiba, kuigi me õhtusöögi kõrvale leiba ei söö. Pool seitse mul juba leivad kerkisid ja ma tegin valmis kartulisalati. Leivaga oli natukene hirm, sest mul oli täiesti värske juuretis, kuna ma polnud juba mitu kuud leiba teinud ja mu vana juuretis suri ära. Kartsin, et leib ei kerki või läheb ahjus lõhki. Panin leivad soojamüüri äärde kerkima rätiku alla ja lootsin imele. Ja ime sündis, umbes tunni ajaga olid vormid peaaegu täis kerkinud. Ja ahjus leib katki ei läinud. Ma armastan seda lõhna! Seda, mis tekib koju siis, kui ahjus on leib. 

 

Sellel ajal, kui leib oli ahjus, panin Kihnu saia taigna kerkima ja me Arvoga käisime oma hommikusel jalutusringil. Koju jõudes oli taigen  kahekordseks kerkinud ja sai saia ahju panna. Ja siis oligi aeg käes teha Päkapikkude lemmikputru, mis on meie pere traditsioon juba sellest ajast, kui poisid olid veel väikesed. Suutsin selle pudruga korraliku errori tekitada, aga lõpuks oli puder valmis ja ühes kolmest kausist oli õnnemandel sees. Kuna mina teadisn, kus, siis Arvo ja Sebastian viisid ise pudrukausid lauda. See aasta sain õnnemandli mina, mis annab lootust, et ees on ootab väga hea aasta :) Aga see puder! Tehke! Meie pere arvates on see parim puder, mida teha saab. Ja täpselt ühe korra aastas me seda söömegi - jõululaupäeval. 

Kui sai valmis sai, oli justkui minu eetteaste läbi ja ma läksin oma Hopa Fiti jõulu challenge raames 10 000 sammu püüdma. Enne vaatasin veel, kuidas Arvo pardi ahju pani. Meie pere otsustas see aasta sea asemel pardi ahju panna, sest siga saab aastaringselt, parti ikka nii tihti ei saa ja meile kõigile väga maitseb ahjupart. Arvo ja Sebastian oskavad seda nii hästi teha, mina selliseid asju ei mõista. Jõululaual olid veel praekapsas, verivorstid, kartulivorstid. Kartulivorstid sain viimasel hetkel, kui minu armas sõber Maret päev ennem jõule mulle enda tehtud vorste tõi. Etteruttavalt võin öelda, et väga head vorstid olid. Sebastian sõi lausa mitu tükki ära. Jõululaua tegime kõik koos. Ja jube ennem viite istusime lauda. Kõik asjad olid nii maitsvad! Ma ei ole harjunud päevas nii palju sööma ja nii palju erinevaid toite sööma, aga ma nautisin igat suutäit. Ütlesin Arvole, et me oskame hästi süüa teha ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt.

Peale õhtusööki läksime Märjamaa kirikusse jõulujumalateenistusele. Kirik oli üllatavalt soe see aasta, vist selle pärast, et külma pole ju õieti olnudki. Teenistus on juba pähe kulunud ja laulud ka selged. Aga no see pastori kõne.... Mina ei tea, ma ei saanud sellele pointile pihta, et mis ta siis nüüd öelda tahtis. Vist midagi sellist, et olgu see illusioon või tegelikkus, kui usud, siis see on päriselt olemas. Või midagi sellist. Väga segane kõne oli. Igal aastal ma mõtlen, et järgmine aasta me läheme mujale kirikusse jumalateenistusele, aga teiste kirikute teenistuste algusajad ei klapi jõululaupäeva päevaplaaniga. Ja nii me igal aastal kümme minutit ennem kuute Märjamaa kirku suunas liigumegi. 

Peale kirikuskäiku läksime Arvoga Liisu juurde ja Sebastian läks oma venna poole. Liisu juures oli minu suguvõsa koos, läksime nende jõulutundest osa saama. Nad olid just söömise lõpetanud ja lastele jagati kingid kätte. Meie suguvõsas ei ole kombeks täiskasvanutele kinke teha. Meie tegime Liisule väikese kingi, sest tema tegi minule ja Arvole ka (teatripiletid). Siis oli kuidagi imelik tühja käega minna. Meie koer oli hullumas Liisu juures. Liisu kass Lilu oli kamina sisse läinud ja siis see koer muudkui haukus seal kamina ees. Tal oli söögist ja inimestest täiesti ükskõik, kinnisidee oli see kass kätte saada. Ma juba vahepeal mõtlesin, et peab koera autosse viima, aga kuna me ei olnud Liisu juures kuigi kaua, siis püüdsin Mirat eirata... Arvo siis ohjas teda, et ta ei lõugaks koguaeg.

Ja siis oligi kell peaaegu üheksa ning me läksime võtsime oma Sebastiani ja sõitsime surnuaeda. See on Luhtarude traditsioon - käia kõik koos surnuaias. Isegi Liivi pere sõidab selleks Tallinnast Märjamaale, et kell üheksa panna kõikidele lähedastele kalmuküünlad. Ja neid lähedasi on palju... Selle aasta kõige kohutavam sündmus oli Georgi hukkumine ja Georgi haual me seistasime pikemalt ning soovisime kõik talle häid jõule...sinna, kus ta iganes nüüd on... Surnuaed oli väga ilus, hästi palju oli küünlaid. Kui oleks lund ka olnud, oleks veelgi ilusam olnud. Meil läks surnuaias umbes tund.

Peale surnuaeda sõitsime koju ja mängisime Arvo ja Sebbastianiga lauamänge. Kuna mina olin väsinud, siis uut mängu me ikkagi mängima ei hakanud, aga mängisime ühte ajumängu, mis nõudis loogilist mõtlemist, kiirust, tähelepanelikkus. Kartsin endale häbi teha, aga lõppkokkuvõttes võitsin mõlemad mängud. 

Südaöö paiku ütlesin mina, et olen väsinud ja Sebastian ja Arvo läksid alla Lea juurde natukeseks. Arvo küsis tänasel jalutuskäigul, kas mulle meeldis jõululaupäev ja ma ütlesin, et väga meeldis. Kõik meie väikesed tradistioonid ja tegemised, nii meie nägu ja tegu. Mul on ni hea meel, et Sebastian ikkagi veel haakub kõigi meie tegemistega ja ei pelga meie seltskonda ära. Meil ei ole küll mitte kunagi käinud jõuluvana, kuid minu meelest on meil armsad jõulud. Palju armsaid inimesi ja koostegemisi. 

Täna me läheme Sippa, et teha sauna ja tünni. Kokku tulevad osad meie kallid inimesed. Saame juttu ajada ja koos olla. Jõulud ju tegelikult kestavad ja mis võiks olla parim jõulude ajal, kui olla koos endale armsate inimestega, 

Aitäh mu armas pere! Aitäh selle aja ja koos tegemise eest! Jõulud on ilus aeg, koos tegemise aeg, heade toitude aeg, väikeste kingituste aeg, piparkookide aeg... Minu meelest õnnestus kõik nii hästi ja öösel, kui ma magama läksin, siis ma olin tänulik kõigile, kes loovad meie jõulud. 

Ilusat pühade jätku!

Teie Ennike