Täna on Sebastianil sünnipäev :) ja kevade alguse päev. Mis saaks veel toredam olla? Jälle üks pime, külm ja pikk talv üle elatud. Aga et keegi ei arvaks, nagu meil oleks igav elu, siis mul on postitamata minu ja Sebastiani sünnipäevapidu. Minul nimelt oli 14.märts sünnipäev ja ma sain 45aastaseks. Selline "pooljuubel". Kuna kõik armsad inimesed küsisid juba ammu meie käest, et kas pidu saab ja kus pidu saab ja millist pidu saab, siis tundis minu armas abikaasa teatavat survet. Mina ei tundnud midagi :D Pole just eriline pidutseja... Aga selge oli see, et ega me niisama lihtsalt ei pääse ja midagi me peame ikka tegema minu ja Sebastiani sünnipäeva puhul. Mida lähemale jõudis sünnipäev, seda enam ma hakkasin Arvo käest küsima, et mis siis saab, aga Arvo oli salatsev ja ütles ainult, et vaatame seda asja, kuni lõpuks tal ei jäänud midagi muud üle, kui ikka ära rääkida, mida me siis teha võiksime. Ja mõtted olid tal head!
15.märts pakkisime kõik vajaminevad asjad kokku, mahutasime end viide autosse ja hakkasime sõitma Lõuna-Eestisse. Ilm oli ilus, päike paistis, midagi ei sadanud, aga tuul oli päris kõva. Kui me tegime Tikupoisis ja Tartu Lõunakeskuse juures pissipeatuse, siis oli nii külm tuul, et ma mõtlesin, mismoodi see päev küll üle elatakse?
Esimene sihtkoht oli Tilleoru matkarada. See asub Põlva maakonnas looduskaunis kohas. Tee sinna orgu oli käänuline ja mägine. Selline tunne oli, et tee saab otsa, aga me läksime rahulikult, sest mida lähemale me jõudsime Tilleorule, seda lumisemaks ja jäisemaks kõik läks. Tänasin iseennast, et olin ikkagi naelikud ka pagasnikusse pannud. Kohale jõudes päike ikka paistis ja nii uskumatu, kui see ka pole - tuult ei olnud üldse.
Asusime teele. Kaarti vaadates saime aru, et rada ei ole enam endine ringikujuline, vaid edasi-tagasi matk. Olime natukene pettunud, sest ei saanud päris täpselt aru, mis nägemata jääb. Arvo arvas, et küllap sealt on metsa välja viidud ja seetõttu on kõik mudane ja läbipääsmatu. Rada kulges tõusude ja languste saatel, oli hästi põnev. Adeele ei jaksanud juba peale poolt kilomeetrit kõndida ja Ailen pidi teda süles tassima. Arvo valis just selle raja seetõttu, et see oli lühike - ainult 4,5km. Arvasime, et Adeele kõnnib selle vabalt ära, aga olime liiga optimistlikud.
Umbes kilomeeter peale algust jõudsime lagendikule, kuhu paistis päike peale ja lumi oli peaaegu ära sulanud. Leidsime mahalangenud puu ja seadsime end sinna sisse, et piknikut pidada. Olime kaasa teinud praemuna ja kaerahelbeküpsiseid. Teistel oli ka igasugu asju kaasas. Meil oli seekord kaasas kaks koera - Liisu võttis oma Mia ka ühes, sest Märjamaale ei jäänud kedagi, kes oleks teda pissitanud. Oi, nendel koertel oli häda majas! Kõik sõid ja nad ju tahtsid ka. Arvo ja Raivo siis kordamööda jagasid koertele palakesi ja polnud ohtugi, et viimased kuhugi kolama lähevad, sest koguaeg sai midagi süüa. Adeele sõi juustupulki ja nagu hiljem selgus, oli see väga hea kütus, sest ta kõndis jupi maad oma jalgadega.
See vahepeatus oli väga mõnus seal päikese käes. Kui keha oli kosutatud, kulges tee edasi muudkui üles- ja allapidi. Naelikud oli väga hea valik, sest ikka libe oli ka. Koerad jooksid vabalt. Meie Mira jooksis küll kõige ees, aga tuli iga natukese aja tagant nuusutama, kas mina ja Arvo ikka tuleme ka. Ma ei tea, mul oli kuidagi nii stressivaba. Mõtlesin, et kus ta ikka kaob või läheb, jookseb siinsamas meie juures. Tavaliselt ma ikka nii põen, kui ta lahtiselt jookseb. Jõudsime Merioone allika juurde. Julgemad maitsesid ka allikavett. Ma pidin koguaeg vaatama, et Mira vette ei läheks, sest ikkagi külm oli ju. Aga ta on hull veehaige, andis teist ikka eemale hoida. Allikavesi oli puhas ja pehme, enamus maitses.
Peale allikat pidime minema trepist üles. Selline tunne oli, et ei ole eluseeski trenni teinud - nii võttis hingeldama. Üles jõudes seisime silmitsi eesti kõige jämedama männiga. Adeele oli selleks ajaks juba nii väsinud, et Arvo kandis teda kukil. Ikka paras raskus matkajuhile! Peale seda mändi hakkas rada kulgema pigem languses. Arvo pani korra ikka põlve maha ka, aga kõik jäid püsti ja midagi hullu ei juhtunud. Adeele avastas, et saab pepu peal mäest alla lasta ja oli jälle energiat täis. Koerad elasid oma õnnelikku koeraelu :)
Matk kulges ilma igasuguste probleemideta. Kõik olid heas tujus ja jaksu oli. See ei olnud mingi kerge matkarada, aga seda huvitavam oligi. Meie kandis siin on matkarajad sellise dlauged ja igavad - ilusad küll, aga igavad. Lõuna-Eestis on ikkagi mägine ja peab rohkem pingutama, et rada läbida.
Peale matkamist võtsime suuna Pilkuse puhkemaja poole, mis asus mõni kilomeeter ennem Otepääd. Oleme seal majas kaks korda ennem ka käinud, aga seekord oli kõik teisiti. Maja oli nii ümber ehitatud ja korda tehtud, et ei tundnud seda kohe äragi. Kodulehel on kirjas, et maja mahutab 12 inimest, aga tegelikult on voodikohti 14le inimesele. Meid oli 15 ja kaasavõetud madratsiga tulime kenasti toime. Suur muudatus oli see, et üleval korrusel on nüüd WC, mille üle mul oli väga hea meel, sest ma kardan neid pikki treppe. Muuseas, meie Mira ei olnud sellest trepist nõus ei üles ega alla minema. Kui magama läksin, tõi Arvo ta süles minu juurde ja kui hommikul ärkasin, siis tõi Rainer ta süles alla tagasi. See trepikartus on tal tulnud pimedusega.
Tegime kambakesi kõik söögid valmis ja lasime hea maitsta. Arvol oli suitsuahi kaasas ja ta tegi suitsulõhe. Margus ja Bassu grillisid šašlõkki, Ailen oli teinud 5kg kartulisalatit, mina olin teinud küpsisetordi. Kõike oli külluses ja selleks ajaks, kui sauna pidi minema, olid kõigil kõhud liiga täis. Aga saun oli mõnus! Vaprad käisid jääaugus ka - tiik oli kohe maja juures. Mina ei käinud, ei suutnud. Raivo tegi sangartele (Sebastian, Rainer ja Luhtu) sellist sauna, et nad ei jõudnud ära ohkida, mis nad kogenud olid :D Äkki oli 105 kraadi kuuma? Midagi sellist.
Bassu mängis südaööni kitarri ja me laulsime. Vapramad tantsisid kella kaheni öösel. Oli nii mõnusa energiaga õhtu. Kõik tegid kõike kaasa ja keegi end laua alla ei joonud. Hommikul oli piisavalt aega, et kambakesi kõik ära koristada ja algaski kolmetunnine kodutee.
Me Sebastiani ja Arvoga täname kõiki, kes võtsid vaevaks selle pika ja elamusi täis teekonna meiega ette. Aitäh Liisu, Raivo, Ailen, Adeele, Alissa, Bassu, Margus, Luhtu, Essa, Getter, Katariina ja Rainer. Aitäh ka Mirale ja Miale, kes olid väga head kutsad ja mingeid probleeme ei valmistanud. Oli eriline ja teistsugune sünnipäevapidu ja just selline, mis võiks mulle ja Sebastianile meeldida. Aitäh, Arvo, Sulle selle organiseerimise ja teostamise eest - ma nägin ju kõrvalt, mida selline sünnipäev tähendab. Ma ise ei oleks eluseeski midagi sellist korraldada suutnud. Suur aitäh!
Täna tunneme rõõmu Sebastiani sünnipäevast - kaneelirullid on kindel valik :) Ilusat kevade algust kõigile!
Teie Ennike
